arust kõige hullem oli see, et isegi kirju ei võinud välja saata linnast, vaid ainult telegramme, mis olid väga lühiksed. See tõigi ühsikonna moraali väga madalale. Samuti ei mänginud rolli mitte ükski vabandus linnast väljumiseks, ükskõik kas sul oli keegi haige väljaspool linna või olid lihtsalt läbisõidul, pidi sa ootama katku lõppemiseni. Kuid samas kerkis roll ka arstidel igasuguste läbipääsu lubadega, Rieux sai endale välja kaubelda piirivalvurilt ühe supluse meres koos sõbraga. Lootus on kindlasti kõigi inimeste sisemuses peidus, kuigi ta seda ei pruugi välja näidata. Suurimaks lootuseks teoses on kindlasti linnast pääsemine ning ellujäämine. Samuti püüavad linnajuhid inimestele lootust anda sellega, et kästakse ajalehes kirjutada, et surmajuhtumite arv on väike, kuigi reaalselt ei olnud see nii väike nagu kästi kirjutada.
akadeemias ja Rootsi Politseiakadeemias saanud erikoolitusi. Fotograafiaga alustasin 12 aastaselt, kui isa mulle Smena kaamerat tutvustas, sellest hetkest tutvusin laboritööga - ilmutusvannid, punane lamp, negatiivid, jne. Kõik algas siis. Võitsite "Aasta Pressifoto 2011" peapreemia ja parima uudisfoto preemia. Kuidas reageerisite, kui oma võidust teada saite? Kas see tuli teile üllatusena? AP: Aasta pressifoto peapreemia väljakuulutamise hetkel olin ma Eesti-Vene piiril ja ootasin piirivalvurilt passi tagasi, et sõita Piiterisse (loe: Sankt-Peterburg, linn Venemaal) kajastama Vene presidendivalimisi. Muidugi olin rõõmus ja õnnelik, et olin ühe oma sihi saavutanud, eks nüüd uued sihid seatud ja sammud sinnapoole astutud. Rääkige natukene fotoreportaazist "Suusakuninga tõehetk" millega parima uudisfoto preemia pälvisite. AP: Sellest eriti pikka juttu ei ole: nägin kuidas Andrus Veerpalu murdus ja kuna ka minule oli see üsna raske moment näha suusalegendi pisarates
annaabi.ee 
