kasvatada, et see võimalikult suurt tuli annaks. Selleks osutus lina – kõik talud laiendasid linapõlde. Võrus oli mitu linakaupmeest, kes lina kokku ostsid ja edasi müüsid. Linakasvatus oli aga väga töömahukas: seda said lubada endale talud, kus oli suur pere ja palju töötegijaid. Hakati tegelema ka loomakasvatusega, esialgu lihaveiste pidamisega Peterburi turu jaoks. Hiljem kasvatati oma tarbeks ja piimalehmi. Samal ajal võttis Eestis hoogu piiritusetootmine. Kui seni oli kasutatud piirituse tootmiseks teravilja, siis nüüd selgus, et kartul annab rohkem piiritust välja kui teravili. Võrru ehitati piirituse puhastamise tehas, mille hooned on tänapäevalgi alles, kuigi see toodangut enam ei anna. (Eesti kultuurilugu, 2005). Meegomäelased mitme võimu küüsis Koos Nõukogude võimu saabumisega muutus elu ka Meegomäel. Kuna talud olid üsna väikesed, siis ei tulnud küll kõne alla maade jagamine uusmaasaajatele.
aastal sunnitud mõisa oksjonil maha müüma. 23. veebruaril 1810. a. sai Vihula omanikuks Alexander von Schubert. Schubertite perekond oli pärit Elbingist Lääne-Preisimaalt. Alexander von Schuberti isa oli pastor ning hiljem Venemaa tsaari Paul I kojanõunik. Vihula ehitati tänapäevasel kujul üles von Schubertite ajal. Historitsistliku peahoone ehitamine lõpetati 1880ndatel, kuid enamik teisi hooneid ehitati 1820-1840. Peamiseks sissetulekuallikaks von Schubertite ajal oli piiritusetootmine ja puidumüük. 1917. a. novembris, revolutsiooniliste aegade pöörises, laastas mõisa Punaarmee. Mõisas asunud mööbel purustati, veski põletati maha ning kasvuhooned rikuti. Pärast I maailmasõda Vihula mõis natsionaliseeriti ning kahe maailmasõja vahel toimis see riikliku suurfarmina. Aastatel 1941-1944 asus mõisas Saksa vastuluure luurekool. Pärast II maailmasõda sai mõisast Ubja sovhoos. Aastatel 1951-1982 asus mõisahoones vanadekodu. 1982. a
annaabi.ee 
