ka natuke abitult, ongi antud kontekstis huvitav. Naivistlikel maalidel näeme pinnalisi, sageli üksnes markeeritud figuure, naljakaid näoilmeid, palju vaimukaid-vürtsikaid üksikasju, mis mõnikord tõusevad lausa omaette väärtuseks. See ilmekas detailirikkus toob ka olustikku kujutavatesse piltidesse uue mõõtme (Jaan Oadi sari omaaegse Kihnu eluolu ainetel). Ent samas kehtivad naivistlikus kunstis ka kõik "päris" kunsti reeglid: kompositsioonitaju, värvimeel ja piiritunne, autori ainuomane käekiri ning suutlikkus oma valitud vahenditega pakkuda vaatajale elamust. Siingi peab olema see raskesti seletatav jumalik säde, ilma milleta kunsti ei sünni. Ja nii saab selgeks, miks mitte igaüht, kes omamoodi mõtleb ja natuke abitult joonistab, ei saa kuulutada kunstnikuks. See, kuidas üht või teist kunstisuunda nimetatakse, on alati tinglik, sest sõna maht on väike ja kunst oma pidevas muutumises ja tegijate paljususes on ikka rikkam,
enamasti on õppimise kaudu laekunud teadmiste- oskuste osa palju väiksem. JÄRELDUS: õppimise käsitlemisel ei maksa õppimist fetiseerida. Subjekti arengus on oma osa a) kõigil tegevustel, b) kõigil nendel institutsioonidel ühiskonnas, mis on kultuuriseostes. Targemaks saamise asendamatuks eelduseks on kogemus Kogemusega kaasneb (võib kaasneda) · ettenägemisvõime, · äratundmisvõime, · oma ja teiste rolli ning staatuse taipamise võime, · mõõdu- ja piiritunne igasugustes tegevustes, · rütmi-, suuna-, tempo- ja pinge tunnetamise võime, · koodidest aru saamine; hea ja halva, õige ja vale, sobiva ja sobimatu, kohase ja kohatu eristamise ja arvestamise võime jpm. · süsteemsuse ja komplekssuse hindamise võime. JÄRGNEVAS RÕHUTATAKSE: · kodus, koolis ja mujal tehakse mitmesuguseid tegevusi, õppimine on üks tegevus, mis võib sisaldada pisut kõiki teisi tegevusi ja kõik teised tegevused võivad sisaldada pisut õppimist;
annaabi.ee 
