Seda olustikku iseloomustab nt väide: minu elukreedo ehk tõekspidamine. Sellised väärtushinnangud on ühelt poolt normid, teiselt poolt aga kriteeriumid, mille alusel hinnatakse ka mistahes teisi sotsiaalseid norme ning muid nähtusi, lisaks veel teistes sootsiumides kehtivaid teistsuguseid moraalinorme. Nad hõlmavad nii kõlblusteadvust kui ka selle realiseerumist praktikas. Olles nt väärtustanud moraalinormina headuse kui tõekspidamise ning omandanud teoreetilised kriteeriumid piiritlemaks headust ning kurjust, suudab indiviid neid nähtusi piiritleda ka praktikas iga avaldumisvormi osas ning püüab käituda igal juhul positiivse väärtuse vaimus. Nii nagu tavanormid on ka moraalinormid aegruumis pidevalt muutunud ja teisenenud. Pikka aega on moraalinormide arengut mõjutanud ja mõjutavad tänini religioonid, aga samavõrd ka regionaalsed kultuurid. Moraalinormide seast on samuti selekteerunud teatud üldiste
kõiki tunnuseid. Subsumeerimiseks sobiva ÕN-i valiku juurde kuuluv olulisim on õiguse tõlgendamine. Õiguse rakendamise ehk subsumeerimine lõpeb õiguse rakendusakti vastuvõtmisega Õigussüsteem: Õigussüsteemina määratleb prof R.Narits õigussuhete maailma, mille elementideks on näiteks õigusnormid ja õiguslik käitumine. Õigussuhted on õigusnormide sisuks. Mõistet õiguse süsteem kasutatakse piiritlemaks riigi õigussüsteemi mõistet tähenduses kõik õiguse allikad, teisest, kitsamast tähendusest - üksnes kõik positiivse õiguse normid kui objektiivse õiguse allikas. Igasugune süsteem eeldab struktureeritust konkreetsete printsiipide ning kriteeriumide alusel. Õigusnorme (positiivset õigust) võib liigitada paljudel alustel, näiteks: 1) uut õigust loovad ja seni kehtinud õigust tühistavad õigusnormid (esinevad praktiliselt kõigil aegadel) - seega: kehtivuse alusel;
annaabi.ee 
