tervik aga küll. Nõukogude reziimi lõdvenedes 1950. aastatel rajasid kirjanduse uuenemisele kodumaal teed luuletajana alustanud Jaan Kross, nii kindlat vormi kui ka vabavärssi meisterlikult valdav sõnamängur Artur Alliksaar ja klassikalembene luuletaja Ain Kaalep. Suhtlemine nendega sai 60. aastatel kirjandusse astuvale põlvkonnale teiseks, mitteametlikuks hariduseks. Alates 1950. aastate lõpust tekkis ka esimesi arglikke kontakte piiritaguse eesti kirjandusega -- järgnenud perioodil saab kõnelda isegi kahe kirjanduse rööbitisest arengust. Seoseid maailmakirjandusega tugevdas oluliselt 1957. aastast ilmuma hakanud, valdavalt tõlkekirjandusele orienteeritud ""Loomingu" Raamatukogu". Oli maailma taasavastamise aeg, mida sümboliseerisid Kersti Merilaasi luuletus kevadisse koplisse pääsevaist vasikaist, J. Krossi debüütkogu "Söerikastaja" ja Ellen Niidu"Maa on täis
võinuks saada Lõuna-Eesti kaubandus, tõenäoliselt oleks vähenenud tollitulud ning lisaks ka raudteede ja sadamate sissetulekud. Samuti ei peetud ka Eesti tööstuse väljavaateid Lätis eriti suureks.97 Võimaliku tolliuniooni üle arutledes tõdeti aga Valga kohalikus lehes, et mitte ainult neile, kelle krundi piirijoon pooleks ajas, ei teinud sekeldusi tolliformaalsused, vaid seda sai tunda terve Valgamaa, mis varasemalt piiritaguse alaga majanduslikult seotud oli. Ajaleht uskus, et unioon oleks Lõuna-Eesti kaubandusele hoopis kasuks, kuigi kardeti seeläbi rohkem Riia linna mõju alla sattuda.98 Kuna tolliliitu planeeritud kujul ellu ei viidud, siis jäid ka selle võimalikud mõjud vaid spekulatsioonideks. Ühelt poolt kaitses tollipiir muidugi kohalike tootjaid ja kauplejaid lätlaste konkurentsi eest, kuid võttis samas ära võimaluse oma toodete ja teenuste pakkumiseks Lätimaal.
annaabi.ee 
