Seega tõusis päevakorrale ka Eesti ja Läti alade vahel piiri tõmbamise küsimus. 1917.a. augustis moodustati selleks vastav komisjon, mis asus tegema vajalikke eeltöid. Komisjonis tekkis eestlaste ja lätlaste vahel erimeelsusi Valga linna kuuluvuse osas. Viidi läbi rahvaloendus. Äärelinnu arvestades elas Valgas 7064 eestlast ja 5496 lätlast. Seega oli küsimuse otsustamine raske. 1919. aasta lõpul ja 1920. aasta algul arutasid Eesti ja Läti esindajad korduvalt piiriprobleemi. Moodustati uus piirikomisjon, mille töö jooksis aga ummikusse. Eesti esindajad pidasid küsimuse lahendamiseks vajalikuks rahvahääletust. Läti valitsusele ei olnud Eesti seisukohad vastuvõetavad ja lätlased otsustasid veebruari lõpul piirikomisjoni töö lõpetada. Ähvardati ka sõja alustamisega. 12. märtsil saatis kindral J. Laidoner diviisiülematele telegrammi, milles olid järgmised juhtnöörid: 1. Jääda rahulikuks 2. Meie ei karda sõda, aga meie ei taha sõda
Kõik need vaidlusalused vallad koos Valga linnaga olid 18. veebruari kokkuleppes nimetatud Eesti territooriumi osana. Leping püsis niikaua, kuni Eesti väed jõudsid sügavamale Lätti. Selle sama enamliku propaganda võtsid üle landeswehrlased. Neljandal juunil 1919 võeti vastu Eesti ajutine põhiseadus, selle loetellu oli võetud ka vaidlusolevad vallad. Uus kokkulepe Eesti ja Läti vahele - Eesti võttis kaitsta ühe osa Lätist. Selle lepingu tähtsus piiriprobleemi seisukohast oli see, et mõlemad riigid leppisid kokku, et tuleb piiriprobleem lahendada ja loodi piirkomisjon Eesti ja Läti riigi kokkuleppel. Oktoobris algas tööd, aga ei jõudnud väga palju tegutseda, sest vahele tuli Bermondti avantüür, mille vastu lätlased eestlastelt abi palusid. Eestlased nõudsid selle eest vaidlusaluste piirkondade loovutamist, aga lätlased ei olnud sellega nõus. Mingisugust kokkulepet ei suudetud sõlmida. Suhted piirküsimustes jätkuvalt halvenesid. 1920
annaabi.ee 
