ning Pihkva. Kuid pärast 1242. aasta Jäälahingut taastus 1240. aasta eelne olukord ja ehkki liivimaalaste ja venelaste sõjad jätkusid edaspidigi, ei saavutanud kumbki pool kuni 15. sajandi teise pooleni märgatavat ülekaalu, enamasti oli tegemist küllaltki piiratud ulatusega piirisõdadega. Olulist stabiliseerumist märkis sealjuures 14. sajandi keskpaik, mil nii Liivimaa idapiirile kui ka Vene vürstiriikide läänepiiridele rajati rida uusi piirilinnuseid. Lõuna pool pidas Liivi ordu tihti liidus Saksa orduga võitlust paganliku Leeduga, leedulaste retked ulatusid eriti 13. sajandil, mil ka Liivimaa lõunapiiril polnud veel tihedat kindlustuste võrku, tihti Eesti alale. Viimased Liivimaa-Leedu sõjad olid 15. sajandi esimesel poolel, kui Liivi ordu toetas Preisimaal asuvat Saksa ordut. Alates 1470. aastatest konfliktid idapiiril seoses Moskva suurvürstiriigi ekspansiooniga tihenesid. Aastatel 14801481 peetud Liivimaa-Pihkva
pealetungi ida suunas, vallutades ajutiselt Vadjamaa lääneosa ning Pihkva. Kuid pärast 1242. aasta Jäälahingut teostus 1240. aasta eelne olukord ja ehkki liivimaalaste ja venelaste sõjad jätkusid edaspidigi, ei saavutanud kumbki pool kuni 15. sajandi teise pooleni märgatavat ülekaalu. Olulist stabiliseerumist märkis sealjuures 14. sajandi keskpaik, mil nii Liivimaa idapiirile kui ka Vene vürstiriikide läänepiiridele rajati rida uusi piirilinnuseid. Lõuna pool pidas Liivi ordu tihti liidus Saksa orduga võitlust paganliku Leeduga, leedulaste retked ulatusid eriti 13. sajandil, mil ka Liivimaa lõunapiiril polnud veel tihedat kindlustuste võrku, tihti Eesti alale. Viimased Liivimaa- Leedu sõjad olid 15. sajandi esimesel poolel, kui Liivi ordu toetas kohati veel Saksa ordut. Alates 1470. aastatest konfliktid idapiiril seoses Moskva suurvürstiriigi ekspansiooniga tihenesid
annaabi.ee 
