Repressiivpoliitika kulminatsiooniks oli 1941. aasta juuni massiküüditamine, mis toimus korraga kõigis kolmes Balti riigis. Eestis umbes 10 000 inimest: täisealised mehed saadeti vangilaagreisse, naised, lapsed ja vanurid aga asumisele Siberi kolhoosiküladesse. SUVESÕDA 22 juunil 1941 puhkenud Vene-Saksa sõja algul taandus hiiglaslikke kaotusi kandunud Punaarmee korratult. Sakslased hõivasid kiiresti Leedu ja Läti ning 7. juulil ületasid nende eelüksused Eesti piiri. Piirilahingutes kantud hiiglasllikest kaotustest vapustatud punaväed loovutgasid vastupanuta kogu Lõuna-Eesti, kuid seejärel pääses Punaarmee ülekaal uuesti maksvusele. Saksa väejuhatuse tähelepanu koondus Tallinnale, mis olu muudetud Balti sõjalaevastiku peabaasiks. Pärast nädal aega kestnud lahinguid jättis Punaarmee 28. augustil Tallinna maha. Mõnda aega jätkusid veel võistlused Lääne-Eesti saartel, kuid omadest äralõigatud punaväelased ei suutnud kaua vastu panna.
5. Austria-Ungari Austria-Ungari arvestas kahel rindel võitlemisega ja koondas oma sõjaväe kahte ossa: suurem Venemaa vastu ja väiksem Serbiaga võitlemiseks. 1914. aasta Läänerindel 2. augustil hõivasid Saksa väed Luxemburgi. 4. augustil rünnati Belgiat. Prantsuse väejuhatus polnud oodanud sellist rünnakut sakslaste poolt, nii et nende see rindeosa oli väga nõrk. Saksa väed kohtasid ainult Inglise vägedelt tugevat vastupanu. Nn 21.-25. augusti piirilahingutes said Antanti väed lüüa ja pidid taganema mitusada kilomeetrit. Alles Marne'i lahingus pandi Saksa vägede edasitung seisma ja algas positsioonisõda, mis püsis suhteliselt muutumatult sõja lõpuni. 1914. aasta Idarinne 17. augustil alustasid rünnakuid 2 Vene armeed. Nad kohtasid sakslaste poolt nõrka vastupanu. Kriitilisel momendil vahetasid sakslased oma vägedel idas juhtkonna välja ja asemele tulid kindral Hindenburg ja Luddendorf. Nad panid vene vägede liikumise seisma,
annaabi.ee 
