Eesti-vene kirjanduse kui protsessi loojaid ja organisaatoreid, kes sellest teemast on palju kirjutanud ja aidanud erinevate projektide kaudu eesti-vene kirjandust pildil hoida. Põhiliselt kirjutanud luuletusi, kus on tähtis proosalik lähenemine. Ise tekitanud või loonud uue vormi nagu esseem luuletuse ja essee vahepealne hübriidne zanr. Identiteedi ja keele küsimused. Ühe eesti venelase lugu mitme kultuuri elu piiri peal (piirikirjandus). Ühe ja teise kultuuri vahel eksisteerimisest. Tema näeb selles positiivset ja produktiivset võimalust Andrei Ivanov (1971) väga viljakas autor, üpris mahukad romaanid. Esimene tõlge ilmus 2010.a ,,Minu taani onuke. Tuhk" esimeses jutus juba tõstetakse tähtsale kohale identiteedi probleem/küsimus. Kasutatakse mõistet (man in between vahepealsus). Non belonger mittekuulaja. Need on märsksõnad, mis manifitseerivad vahepeal olekut ja mittekuulumist.
jm puudub. -Kätlin Kaldmaa 2013 „Islandil ei ole liblikaid“ loo keskmes 5 põlvkonna (eelkõige naised) areng, taustaks karm loodus ja lood esivanematest; müüdid, lood jm. Alguses arhailine maailm, lõpus modernne. Mehed on kas kaduma läinud vms, võimendab naise aspekti. Maagiline realism. Eesti venekeelne kirjandus [leht olemas] Eesti iseseisvumine 90ndate alguses, siis suhe vene kultuuri ja kirjandusse üsna ambivalentne. Termin „piirikirjandus“ – kirjandus, mis sünnib kahe kultuuri kokkupuute alal. Viimase 20-30 a vältel välja kujunenud ’transnational’ (rahvusülene) kirjandus olukorrast, kus maailma suurlinnades elab palju erineva päritoluga rahvast, mitmekuultuuri pinnasel elavad inimesed väljendavad (kirjutavad) oma maa keeles. Neid iseloomustab ka see, et nende esteetilised valikud on varasemast erinevad. Üldiselt on nad tunnetanud väga tugevat sidet vene kirjandusega, kuid
annaabi.ee 
