teistes riikides ja näinud nende traditsioone ja kultuuri. Ma arvan, et inimesed, kes on näiteks vähemalt aasta elanud välismaal, hindavad neid asju veel rohkem. Muidugi on see hea, et maailm globaliseerub aastatega aina enam, aga seda erilisem tundub meie väike Eesti oma erilise keele ja kommetega. Kui aga vaadata teise nurga alt, siis leiab ka kindlasti palju põhjuseid, miks eestlane siiski on kaotamas oma identiteeti praeguses maailmas. Kui kõik inimesed piirduksid ainult välismaale reisimisega ja mitte sinna elama minemisega, oleks ju kõik muretu. Aga miks muidu tekitatakse paanikat meediaväljaannetes, et varsti ei ole meil enam ühtegi noort, keda tööle võtta ja korraldatakse kampaaniaid nagu ,,Talendid koju!" järelikult on probleem ikkagi olemas. Näiteks on inglise keel suuresti üle võtnud meie igapäevaelu. Inimesed on hakanud rääkima juba eesti ja inglise keele segu, nii et vanem generatsioon peab tihtipeale
sellest peaks sõltuma ka see, kui rangeid vahendeid me oleme valmis rakendama. Edasi peab mõtlema, kas on mingeid leebemaid vahendeid võimalik mõtelda? Näiteks psühholoogilised nõustamised, eneseabi kursused. Nende peale on kindlasti mõeldud ja kohati teatud isikute ringi suhtes sellised meetodid on ka kasutusel. Eriti just alaealiste puhul. Kõige leebem oleks see, et indiviidile endale ainult ütelda, et tõenäosus kuriteo toimepanemiseks on kõrgem, siis negatiivsed tagajärjed piirduksid ainult sisemise iseenda märgistamisega. Oht on see, et ta võtab selle rolli omaks ning leiab, et ei pea pingutama väga, et mitte kuritegu toime panna. Hoolimata negatiivsetest külgedest siiski saab kasutada seda mudelit. Aga iga kasutamise katsel tuleb endale tunnistada, et on negatiivsed võimalikud tagajärjed ning neid ei saa ignoreerida. Igal vahendil on omad negatiivsed kõrvalmõjud, aga ei tohi näha ainult negatiivset ning ära unustada, et
annaabi.ee 
