romaani, iseloom ei ole uurimisobjekt tema jaoks, vaid elu vool kui igapäevane protsess, mis koosneb lühikestest juhustest, kavatsustest, tegudest. Aga miks tekkisid niisugused tõsised probleemid tsensuuriga? Camilo José Cela peateene on see, et ta oli üks esimesi, kes võttis üles julma sõjajärgse tegelikkuse teema. Kogu raamatu ulatuses me ei juhtu kokku ühegi õnneliku looga. Autor paneb ühiskonnale trööstitut diaagnosi: pole paranemislootust, kõik on uppunud piiratusse, rahuldamatusse ja rumalusse. On küll selline riigi sotsiaalse olukorra kujutus ei rahuldanud ametivõime. Enamik 160 tegelaskujudest mis ilmuvad romaani leheküljedes äratavad haledust: Lesk Isabel jäi ilma pojast ja mõistusest, mistõttu ta istub tardunult tundide kaupa nurgalaua taga. Elvira veedab päevi kohvikus ja heidab magama näljaseks, sest ta on juba keskealine ja liiga apaatne et midagi oma elus muuta.
Claude Lévi-Strauss "Metsik mõtlemine" Esimene peatükk - Konkreetse teadmine Usk põlisrahvaste intellektuaalsesse piiratusse abstraktsete/spetsiifiliste sõnade hulga järgi nende keeles on vägagi ennatlik. Leidub palju rohkemate abstraktsete sõnadega 'metslaste' keeli kui eurooplased normaalseks peavad. Ja õigupoolest on sõna 'pöök' sama abstraktne kui sõna 'puu' (mis mõnedes pärismaalaste keeltes kokkuvõtva nimetusena puudub, kusjuures see ei tähenda, et puuduksid konkreetseid puid tähistavad sõnad). Ja teatud ala spetsiifiliste sõnade hulk oleneb tugevalt keskkonnast