siis nemad panid tihtipeale puid tassima lätlastest ja liivlastest abiväed. Tavaliselt puude vedajad said haavata või surma. Näiteks Viljandi linnuse esimese piiramise käigus tegid ristisõdijad nii suure puuvirna, mis ulatus linnuse plankudeni. Linnusesse võidi üritada heita ka mingit põlevainet (näiteks tulepotte ja tulist rauda Tartu linnuse piiramise näitel 1224. aastal). Linnuste piiramise juures on küllatki tähtsal kohal ka piiramistorn. Henrik räägib piiramistornide valmistamisest 10 piiramisel, ühel juhul ehitasid ka eestlased piiramistorni. Need on vähemalt Henriku sõnul küllaltki suurejoonelised ehitised. Henrik ei ole aga kordagi piiramistornide puhul maininud sildasid. Tõenäoliselt ei olnudki võimalik neid sildasid ehitada, kuna linnused olid rajatud looduslike küngaste peale või olid püstitatud kõrged vallid ning kalle võis olla väga väike. Peale piiramistornide on kasutatud veel mitmesugust sõjatehnikat, kuid Henrik on
kaitsta. Kaitseelemendid, mis keskaegsete linnade juures leiduvad, on küllaltki erinevad. Rajatud kunstlikud kindlustused võivad sisaldada endas valle, müüre, torne, väravate kindlustusi ning lisaks neile on sageli linnamüüri ees vallikraav või muu veetõke. Vallikraavi üheks eesmärgiks on vastase ligipääsu raskendamine, kuid teiseks ning võib-olla veelgi olulisemaks eesmärgiks on rammimisseadmetega ega piiramistornide abil linna siseneda. Rammimisseadmetega üritati linnamüüri auk teha ning seeläbi sisse saada, piiramistornid sai lükata müüri äärde ning seeläbi ülevalt ligi pääseda. Üks uhkemaid valle on Hedeby/Haithabu linna ümber, vall on üle 1000 m pikk ning peaaegu 10 m kõrge. Esimesed linnamüürid kerkivad 12. sajandil, kuid linnamüüride rajamise põhiperioodike 13. sajandi II pool ning 14. sajand.
annaabi.ee 
