See laps on nüüd piip ( C'est ne pas une pipe- Magritte). Lapsele kinnitati just, et ta on pilt endast, mis vaatab talle vastu peeglist. Mõtte kinnistamiseks kutsutakse laps vanemate kõrvale ja lüüakse lahti fotoalbum. Vanematel voolavad pisarad, kui nad lehitsevad albumeid ja märgivad igal pildid ära, et vaadaku lapsuke, milline ta seal on, mõistmata, et need on kujutised selle lapse varasemast elust ja teadvuse seisunditest, mida enam ei eksisteeri. See on piipude kujutiste kataloog. Laps saab noorukiks ja mõistab, et tema on kõik tema ümber, mis kujutab teda. Tema kese ei asu enam endas, vaid endast väljaspool. Defineerida ennast, tähendab nüüd omada asju, mis kujutaksid teda. Vaadanud maailmas natukene ringi, jääb kõrvu kõlama sõna "ilu." Nooruk muutub kiiresti, ei mahu enam oma riietesse, peab poodi minema. Ilu areaal ostukeskuses, kasuta meiki, kanna seda brändi, või ei, parem isegi seda, siis oled ilus. Kaos
muutub seistes hapraks ja pehkib ruttu niiskuse käes. Reegliks oli kasest rattarummude ja -pöidade tegemine; enamasti tehti ka vankrikere ja suurem osa reeosasid kasest. Peamiselt kasest olid valmistatud ka aisad, rangipuud, härjaikked, äkkepakud, adra rauapuud, koodid, vardad, kangaspuude pakud, lusikad, kulbid jpt tarbeesemed, mis kardavad kulumist. Treitoodetest oli vokk valmistud tavaliselt läbini kasest. Kasutamist on leidnud ka kasepahk, eriti kausside ja piipude tegemiseks. Haab on kerge, pehme, hästi lõhestatav, painduvam kui kask, kuid vähese kestvusega. Haavast lõhestatakse männi kõrval katusepilpaid. Haavapuu höövli laastu kasutatati korvipunumiseks. Pehme ja painduva puidu tõttu sobis haab eriti painutus- ja õõnestustööks. Tüüpilisemad haavast esemed olid painutatud vaka-, karbi-, sõela- ja sarjakered. Tamm oli tarbepuuna kõige enam hinnatud oma suure tugevuse kõvaduse ja kestvuse tõttu. Tammest tehti
määral kannatada nii tema nahk kui ka riided. Järsakult viijs alla jõe aarde küll mugav teerada, kuid see ei pakkunud ju raskusi ja ohtu, mida mereröövlid nii väga hindavad. Merede Hirm oli kaasa toonud terve seakülje ja ränka vaeva näinud selle kohaletoimetamisega. Finn Punakäsi oli näpanud keedupoti ja hülga poolkuivanud lehttubakat, ja peale selle kaasa toonud mõned mõned maisitõlvikud piipude tegemiseks, kuigi teised mereröövlid peale tema ei suitsetanud ega «närinud». Lõuna- Ameerika põhjaranniku ja Karaiibi mere Must Tasuja ütles, et ilma tuleta ei saa kuidagi teele asuda. See oli tark mõte, sest tikud olid linnakeses tollal peaaegu tundmatud. Ühel suurel parvel umbes sada sammu ülalpool nägid nad tuld hõõgumas, ja nad hiilisid sinna ning näppasid endile ühe tuki. Sellest teekonnast tegid nad suure seikluse, öeldes iga natukese aja pärast «tss»
annaabi.ee 
