oratoorium, missa jpm. Sellele erakordselt intensiivsele ajale järgnes mitu aastat peaaegu täielikku vaikust. Aastad 1813 1815 on olulisematest teostest andnud vaid ühe suhteliselt vähetuntud klaverisonaadi, kaks tsellosonaati ning kaks tagasihoidlikku orkestriteost: "Nimepäeva-avamängu" ning sümfoonilise lahingupildi "Wellingtoni võit". Viimane tõi Beethovenile ohtralt kuulsust ja raha, muusikaliselt peetakse seda aga tema elu kõige piinlikumaks ebaõnnestumiseks. Beethoven oli end otsekui tühjaks kirjutanud ja paljud neist aastaist säilinud kirjad räägivad tõsisest depressioonist. Paradoksaalselt tõusis just sellel kriisiajal Beethoveni kuulsus haripunkti. See oli ka Beethoveni kuulsuse ja majandusliku edu kõrghetk. (Siitan 1998, lk 337-338) Hiline looming (1816 1827) Beethoveni kõrgaja looming oli vastuolulise, heroilise ja partiootliku ajastu muusika
6-7. juulil 1812 kirjutas ta Teplitzis oma kuulsaima ja ühtlasi kõige õrnema ja isiklikuma armastukirja, mille anonüümset adressaati tuntakse „Surematud armsamana“ (peale tema surma leiti see tema asjade hulgast). Beethoveni biograaf M. Solomon väidab, et kirja adressaadiks oli Antonie Brentano. IV Aastad 1813-15: kriis Peale aktiivset perioodi saabusid mitu aastat vaikust. Sellel perioodil loodud sümfoonilist lahingupiolti „Wellingtoni võit“ peetakse tema elu kõige piinlikumaks ebaõnnestumiseks. 1815 mängis ta viimast korda publiku ees klaverit(mõned kirjeldused väidavad, et haiguse tõttu polnud ta tegelikult selleks suuteline) V Aastad 1816-27: hiline looming Vananevat geeniust peeti Viini seltskonnas hulluks või veidrikuks. 1818. aastast ei aidanud ka enam sõbra Mältzeli konstrueeritud kuuldetorud. Beethoven oli kurt ning jõi üsna ohtralt. Aastatesse 1822-24 jäi suurem osa tööst IX sümfooniaga
annaabi.ee 
