Reklaamid avaldavad mõju rohkem lastele kui täiskasvanutele. Meediat võib pidada võimsaks relvaks, sest see pakub teavet suurtele rahvahulkadele. Nt kui keegi mõistetakse süüdi mõrvas, kuid tegelikult on ta süütu, siis ühiskonnas peetakse teda ikkagi tapjaks, sest nii on uudistes öeldud. Järelikult võib meedia inimese elu ära rikkuda. Ajakirjanikel on ka komme tihti artiklitesse asju juurde panna. Kuulsustele on probleemiks paparatsod, kes püüavad neid tabada piinlikes olukordades ja mitte nende parima välimuse juures. Põhjus peitub loomulikult reitingus: tahetakse tõsta ajalehe populaarsust ning ajakirjanik, kellel see õnnestub, võib suure tõenäosusega ametikõrgendust saada. Inimesed, keda meedias kajastatakse, peavad ette vaatama, mida nad ütlevad või kuidas käituvad, vastasel juhul võidakse ennast avalikult häbistada. Ma arvan, et meedia mõjub kasulikult, kui seda ei jälgita üleliia, vaid parajal määral
Aga on olukordi, kus oleme valmis maailma sekundpealt must-valgeks muutma. Sest punane võib ka ka väga koormav olla. Alati, kui seda kõige vähem oodata oskame, lööb see välja. keset tähtsat ärikohtumist, toidupoe kassa või esimesel kohtingul- see võib juhtuda kõikjal, et ühel hetkel täiesti ootamatult kõrvad hõõguma hakkavad või kogu nägu punaseks värvub. Kallid klassikaaslased ja austatud õpetaja.... kindlasti olete ka teie ise seda kogenud! Ohtlikes, piinlikes või meie endi jaoks ebameeldivates olukordades tunneme, kuidas pinge kehas tõuseb. On inimesi, kellel pinge näo punaseks värvib. On inimesi, kellel käed suurest hirmust värisema hakkavad. On inimesi, kelle kehakeel annab meile mitmesuguseid märguandeid. Silma jäävad näiteks seelikusaba krudimine, kandadel kiikumine jne. Variante on palju! Publiku ees esinedes käib punastaja peast närveerimise tõttu läbi väga palju mõtteid. Tihtipeale on esimeseks
puudulikult arenenud tundeelu. Positiivsete tunnete näitamist asendab negatiivsete demonstreerimine: viha, kadedus, kättemaks, kahjurõõm. Tööd tehakse pidevast vajadusest olla parim. Kui temal on halb, siis ei tohi ka teistel hea olla ning sellest lähtudes käitub ta vastavalt. Nad ei oska teistele kaasa elada ega mõista, mida teine inimene tunda võib. Nalja tegemisega võib agressiivne laps hoopis teist solvata, ise sellest aru saamata. Neil puudub ka sotsiaalne tundlikkus. Piinlikes olukordades, nähes teist kannatamas tunnetab nartsissist oma jõudu ja see tugevdab agressiivsust. Oma süüd nad ei tunnista ja tehtut ei kahetse. Ta tunneb häbi siis, kui teda on teiste silmis alandatud. Paljude relvaks on vaimne vägivald. Agressiivsed lapsed on rahutud, kannatamatud ja aktiivsed. Neil on hirm tegevusetuse ja igavuse ees. „Üksiolek rõhub teda, sest ta pole võimeline tekkinud tühikut täitma loova tööga ega kujutlusvõimet appi võttes end lõbustama
annaabi.ee 
