Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju, kui seda jäävust ka meeled ei taju. Janud I. Veel hetkeks üle rõdurinnatise on õhtumaastik lahti nagu maal. Veel kestab kaugust pilgu linguvise, veel voogab avaruste suur koraal. Kesk päeva olid terviklikult ise, sul oli kindel mõiste, koht ja kaal. Nüüd, pimedas, all tähesüttimise sind riivab hämmastuse külm mistraal: Mistarvis tiivad anti lindudele? Kust alguse sai hinge lendutung? Miks mõni mööduv ulm on piinavhele? Sild mingi kulgeb vaistult kaemusele. Neist suudab kaugemale jõuda kumb? Vae mõttekilde, kokku seletele... 2. On igatsuses vaevalt ületatus nii selgelt tunda kujunemas uut. Su küündimatus on kui madal katus, kuid hinge tuhmumatu aknaruut, mis kiiva täitumatusega kattus, taas peegeldab su leegitsevat suud, kui sirutad end janus lõppematus ja suudlusvalmilt ootad nagu pruut. Kui palju päevi nördimuses põetud ja nähtud öid, mis tähitud ja tõetud,
on õhtumaastik lahti nagu maal. Veel kestab kaugust pilgu linguvise, veel voogab avaruste suur koraal. 21 Kesk päeva olid terviklikult ise, sul oli kindel mõiste, koht ja kaal. Nüüd, pimedas, all tähesüttimise sind riivab hämmastuse külm mistraal: Mistarvis tiivad anti lindudele? Kust alguse sai hinge lendutung? Miks mõni mööduv ulm on piinavhele? Sild mingi kulgeb vaistult kaemusele. Neist suudab kaugemale jõuda kumb? Vae mõttekilde, kokku seletele... 5. Nüüd läbi unuvate õhtute kaob mõte nagu hilinenud regi. Kõik ilu, mis sa jõid, ei hävine, ta magusust jääb küllalt janussegi. Et sinu tee on meeletuse tee ja sinu laul ei kuulu kellelegi sa oled võlgu ainult sellele, kes rõõmu tõi ja kannatuse tegi. Su tundeid mingi tuul ei puhu ära, on piiritu su riik ja rajatu su piin
annaabi.ee 
