juurde... MARGUS (soojalt). Sinu juurde tuleme ju kõik, vanaema! VANAEMA (pead raputades). Ei, pojakene, kõik te ei tule. Sina ei tule! Sul ei ole mulle ammu midagi ütelda olnud! MARGUS (kehitab õlgu, kurvalt). Mis ma sulle ka pidin ütlema, vanaema, mis sa ise ei tea! VANAEMA. Jah! Vanaemal ei ole küll enam silmakesi, kae pani neile kaane peale, aga vanaema näeb siiski! Enam veel kui enne, kõik, mis sünnib ja kuidas on! Vanaema näeb ka sinu südamesse, pojakene! MARGUS (piinatult). Mis selle üle siis veel kõnelda ja sõnu teha! Või sinagi teisiti, vanaema. Sa ju mõistad mind ka hukka, pimedast peast nagu teised kõik! VANAEMA (tõstab pea üles, nagu tahaks ja võiks ta Margusele silma vaadata). Ei, Margus! Seda ei tee ma mitte! MARGUS (õnnelikus ärevuses). Tõesti, vanaema? (Mõlema käega vanaema käte ümbert kinni haarates ja säravate silmadega temale otsa vahtides.) Sina mõtlesid teisiti kui... isa ja ema ja teised kõik? {Elavalt
» 46 «Missugune õnetus niisugust abikaasat kaotada!» «Minu kurvastus oli suur, mu lein lõutu. Aga ma olen vaigistust leidnud oma türes, kes ema jägedesse astus ja nü ud on mu vana ea valgus ja soojus.» «Ma olen teie peale kade.» «Teil on õgus kade olla. Niisugust süamlikku, omakasupü udmatut armastust on harva pruudil peiule pakkuda, kui minu Emiilia mulle pakub. Teate vist, missugune tundmus on rädajal, kes surmani väinult ja palavusest piinatult rohtaia vilusse astub, viimse jõga kirssidest punava oksa puust murrab ja siis rohu sisse vajub, pehme, lõnava rohu sisse. Niisugune tundmus on minu vanal süamel, kui Emiilia pehme käga mind õtul laia leentooli paigutab, ise mu põvele istub, käd mu kaela über sõmib ja põjalikult päima hakkab, kas mul päval palju muret olnud, kas ma terve ja kas mul praegu hea võ paha on. Sõer, siis on mu vanadel kontidel hea kui käal vees, siis olen ma õnelik nagu poisike, kes
annaabi.ee 
