O’Brien arvab, et inimesed on võimatud ise ennast juhtima ega vääri valikuvabadust. O’Brien lubab muuta Winstoni täiuslikuks, et ta oleks valmis nõustuma, et 2+2=5. ta uhkeldab sellega, et Partei on muutunud ühiskonna elu aluseks, sest keegi ei julge enam naist, last või sõra usaldada. Ta unistab tulevikust, kus seksuaalinstinkt on välja juuritud ja on vaid 1 lojaalsus – Partei vastu, armastus on ainult Suure Venna vastu. Ainus mõnu on sadistlik võidurõõm. Piinatseenid pärinevad Orwelli haiglakogemustest. Romaan ei esita ühtki positiivset väljapääsu, sest iga romaani tegelane reedab lõpuks kõik teised. Totalitaarsel riigil puudub ideoloogia, partei püüdleb võimu poole ainult võimu enda pärast. Võim ei ole vahend, vaid eesmärk. Winston ei leia pääseteed ega saa ka oma piinade eest tänu, leiab lõpu alaarengus, hirmus ja ennasthaletsevas alkoholismis. Saab aru oma elu mõttest – on mängukann koletisliku võimu käes
O'Brien arvab, et inimesed on võimatud ise ennast juhtima ega vääri valikuvabadust. O'Brien lubab muuta Winstoni täiuslikuks, et ta oleks valmis nõustuma, et 2+2=5. ta uhkeldab sellega, et Partei on muutunud ühiskonna elu aluseks, sest keegi ei julge enam naist, last või sõra usaldada. Ta unistab tulevikust, kus seksuaalinstinkt on välja juuritud ja on vaid 1 lojaalsus Partei vastu, armastus on ainult Suure Venna vastu. Ainus mõnu on sadistlik võidurõõm. Piinatseenid pärinevad Orwelli haiglakogemustest. Romaan ei esita ühtki positiivset väljapääsu, sest iga romaani tegelane reedab lõpuks kõik teised. Totalitaarsel riigil puudub ideoloogia, partei püüdleb võimu poole ainult võimu enda pärast. Võim ei ole vahend, vaid eesmärk. Winston ei leia pääseteed ega saa ka oma piinade eest tänu, leiab lõpu alaarengus, hirmus ja ennasthaletsevas alkoholismis. Saab aru oma elu mõttest on mängukann koletisliku võimu käes. See on lootusetu olukord
annaabi.ee 
