välja anda ja määratud karistus vaidlemisteta vastu võtta. Tõrksate ketserite mõjutamiseks kasutati piinamist. Piinakambris toimunu pidi jääma täielikuks saladuseks ei piinatav ega piinajad tohtinud selles hiljem sõnakestiki lausuda. Kehalisele piinamisele eelnes psüühiline rünnak.Ohvrile näidati piinariistu ja selgitati nende toimet. Kui sellest ei aidanud , asus timukas oma abilistega tegevusse. Inkvisiitor ise ei pannud kätt piinatava külge tema ülesanne oli küsimusi esitades juurdlust teostada. Veel viibisid piinamise juures sekretär, kes protokollis kogu protseduuri koos küsimuste ja neile antud vastustega, ning arst, kes jälgis, et ohver piinamise käigus ei sureks ära. Tavaliselt saavutas inkvisiitor, et piinatav võttis ka kõige mõttetumad süüdistused omaks. Järgmisel päeval kirjutas ta alla ametlikule protokollile, kinnitades, et oli kõike
Süüdimõistmine ilma nende tõenditeta oli võimatu. Samas kui kohtunikel polnud kahte pealtnägijat, kuid siiski omasid kaudseid tõendeid mis viitasid süüle, nõudsid nad kahtlustatava ülestunnistust. Seda nimetati pooltõeks e. poolikluks tõendiks, mis õigustas piinamise kohaldamist. Nagu juba eespool öeldud oli piinamise läbi saadud tunnistuste saamine seadustikus vägagi täpselt reglementeeritud, et garanteerida tõendite piisav kvaliteet. Näiteks olid keelatud piinatava ülestunnistuse hankimisel nn suunavad küsimused. Piinatav pidi avaldama kuritööst selliseid fakte, mida avalikkus ei teadnud. Paralleelselt kohtuliku piinamisega on CCC käsitletud ka ekspertide kaasamist tõendamisprotsessi. CCC-d loetakse oluliseks teeviidaks Saksamaa kohtumeditsiini arengus. Kohtud olid kohustatud tõenditena ära kuulama arstide, velskrite, ämmaemandate jt tunnistusi sellistes kuritegudes nagu abort, lapsetapmine, mürgitamine ja mõrv
annaabi.ee 
