Aastatel oli asi naljast kaugel, aga inimesed oskasid ka surmanuhtluse hirmus (sõna otses mõttes!) mõelda välja ja rääkida anekdoote, võttes nõnda maha psüühilist pinget.3 Minu arust on see hämmastav, kuidas inimesed suutsid seda. Küsimus endale, et kas ma suudaksin analoogses situatsioonis külma pead säilitada ja vastu pidada. Lohutades ennast pelgalt huumoriga. Kuid samas, ega ei jäänud toona midagi muud ka vist üle. Igatahes au neile inimestele, kes suutsid huumoriga piinamistele vastu seista. Paistab, et ka Stolovitsi hämmastas see päris suurel määral. Kuigi marksistlik-leninlik õpetus kuulutati vankumatuks dogmaks, oli ametlikult kaalu ainult neil teoreetikuil, kes olid ühel või teisel põhjusel Stalini soosikud. Vastasel juhul Stalin likvideeris endale ebameeldivad inimesed, näiteks oma filosoofiaõpetajata Jan Steni. Marksismi-leninismi klassikud võisid veel rahulikult magada. Huumor nende rahu veele ei rikkunud
Eesti Raamat, Tallinn 1985, lk. 10. 5 Nikolai Baturin, “Karu süda”. Eesti Raamat, Tallinn 1989, lk. 22. 6 Sealsamas, lk. 24. 7 Nikolai Baturin, “Kartlik Nikas, lõvilakkade kammija: lapsepõlvemartüürium“. Eesti Raamat, Tallinn 1993, lk. 31. 8 Sealsamas, lk. 67. väheneb vale ja kui maailm täitub valuga, pole valel seal kohta“.9 Valu-vale vastandus pole siiski ka kristlikule eetikale võõras: mõelgem kas või inkvisiitorite tegevusele, hereetikute piinamistele, mille eesmärgiks oli valu kaudu tõde kätte saada. Muidugi tekitab inkvisitsiooni peale mõtlemine ebamugavust. Kohe tekivad foucault’likud küsimused: kelle tõde valu kaudu avaldub? kuidas luuakse tõde? Vastused pole vähem ebamugavad: valu abil surutakse oma tõde peale nõrgematele, neile, kelle tõde on teistsugune. Selline valu-vale vastanduse kasutus pole aga enam tüüpiline niivõrd kristlusele, vaid pigem omane laiemale mõtteviisile, eelmodernsele ühiskonnale.
annaabi.ee 
