nende tegevus tulevat inimestele ainult kasuks, kuna viib ketseri ülestunnistuse ja patukahetsuse ning karistuse kaudu tagasi kiriku rüppe, avades nii patuse hingele lootuse pääseda taevariiki. Kui kaebealune ei võtnud süüd omaks, ähvardas teda tuleriidale sattumine. Seepärast soovitati puhtsüdamlikult üles tunnistada ja oma mõttekaaslased välja anda ja määratud karistus vaidlemisteta vastu võtta. Tõrksate ketserite mõjutamiseks kasutati piinamist. Piinakambris toimunu pidi jääma täielikuks saladuseks ei piinatav ega piinajad tohtinud selles hiljem sõnakestiki lausuda. Kehalisele piinamisele eelnes psüühiline rünnak.Ohvrile näidati piinariistu ja selgitati nende toimet. Kui sellest ei aidanud , asus timukas oma abilistega tegevusse. Inkvisiitor ise ei pannud kätt piinatava külge tema ülesanne oli küsimusi esitades juurdlust teostada. Veel viibisid piinamise juures sekretär, kes protokollis kogu protseduuri koos küsimuste ja
» «Missugune jõledus!» hüüdis kuninganna. «Madame, suvatsege olla järeleandlikum!» «See on alatu vägivald, kas teate seda, härra?» «Vabandage, madatne, niisugune on kuninga käsk.» «Ma ei talu seda, ei, ei, pigem juba surra!» hüüdis kuninganna, kelles lõi keema hispaania ja austria keisrikoja kuninglik veri. Kantsler kummardas sügavalt, kuid ilmselt ei kavatsenud ta sammugi taganeda enda peale võetud ülesande täitmisest ja astus otsekui timukasulane piinakambris kuninganna Anna poole, kelle silmist võis näha purskamas vihapisaraid. Nagu me juba mainisime, oli kuninganna väga ilus. Ülesannet võis pidada piinlikuks, kuid kuninga armukadedus Buckinghami peale oli juba nii kaugele jõudnud, et ta kellegi teise pärast enam armukadedust ei tundnud. Kahtlemata otsisid kantsler Seguier' silmad sel hetkel kuulsat kellanööri. Seda mitte leides, sirutas ta oma käe otsustavalt koha poole, kus kuninganna kinnitust mööda asus paber.
annaabi.ee 
