Enne Teist maailmasõda oli Eesti taludes 20 000 maakarja veist, kuid ajalookeeriste käigus on neid praegu järel kõigest pooleteise tuhande ümber. Nendest alla poole tuhande on tõupuhtad põlvnemisandmetega loomad. Väikese arvukuse tõttu kuulub ta ohustatud tõugude hulka. Sellele vaatamata on väike, nudipäine, valkjaspunane veis leidnud veisekasvatuses oma kindla koha juba 1977. aastast moodustab see tõug stabiilselt 0,4% kõigist Eestis peetavatest piimaveistest. Alates 2000. a on maatõugu veiste kasvatamist riiklikult toetatud. Tegelik geneetiline toodanguvõime heades söötmis- pidamistingimustes on aga eesti maakarjal 5000-10 000 kg piima. Piim on kõrge rasva,- valgu- ja suhkrusisaldusega ja väga head laapumisomadustega. Iseloomult on maatõugu veis sõbralik, uudishimulik, kuid isepäine, tugeva karjainstinktiga. Teiste piimaveisetõugudega koospidamisel on sageli karja juhiks
ristamisel geneetilise mutatsiooni tulemusena. Esimene tõuraamat ilmus 1877. aastal, valge triibuga loomadel 1921. aastal. Loomadel on aluskarv tihe. Pealiskarv pikk. Loomad külmakartmatud. Pikaealised. Lehmadel palju piima. Iseloomult vaiksed ja kuulekad. Tõelised karjaloomad. Võivad olla aastaringselt karjamaal. Sobivad ristamiseks. Liha kvaliteetne. Marmorjas. Õrn. Mahlane. Eestisse osteti esmakordselt 2006. aastal Lihatõugu veiste erinevused piimaveistest *Lihaveistel on kõrge karjainstinkt (elavad karjana, kus on nn tööjaotus); Loomad on sõbralikud, kuigi vahel tõrjuvad võõraid inimesi; Puudub lehmade lüpsmise vajadus, sest kogu piima tarbib vasikas (6...8 kuud); Ristandeid tuleb teinekord peale poegimist lüpsta, sest annavad enam piima. Vasikad kasvavad kiiremini. Haigestuvad harvemini. Puudushaigus: valgelihastõbi, mis tingitud Se-puudusest. Pikk karjatamisperiood ja talvesööta kulub vähem. Tavaliselt vabapidamisel
annaabi.ee 
