Lõuna-Eestis on veritanguvorst põline. Sealt levis see 19. sajandi jooksul järjest põhja poole. [] Piim ja piimasaadused Toidulaual oli piim kevadest, lehmade poegimise ajast, kuni nende kinnijäämiseni sügisel. Rõõska piima kasutati vähe, tavaliselt leente ja putrude keetmisel. Valdavalt oli toidu kõrval hapupiim. [] Piima hapendati madalates sõõrikutes laudnõudes, piimapüttides, mida hoiti piimakapis. Hapuks läinud piimalt riisuti koor pealt ja koguti umbes meetri kõrgusesse koore- ehk võikirnusse, kus see võiks löödi. Võid jätkus tavaliselt vaid pudru silma panemiseks. Võimalusel säilitati võid soolatult ka talveks. Võitegemisel alles jäänud petipiim jäeti joomiseks ja pandi karaskitaignasse. Joogiks tehti ka hapupiimast ja vedelast odra- või rukkijahukördist hapu- ehk kirnurokka, mida hoiti suures piimakirnus. [] 14
Seapekki ja rasva lisati enamustele toitudele. Liha ka vinnutati, pärast soolas seismist riputati õue, enamasti aga tuppa ahjukerise kohale, kus see mitu nädalat suistu sees aeglaselt kuivas. Kokkuhidlikul perenaisel jagus liha kevadeni. Piim ja piimasaadused Kevadest, lehmade poegimise ajast peale kuni nende kinnijäämiseni sügisel oli toidulaual piim. Peamiselt tarvitati hapupiima, rõõska piima üsna vähe. Piima hapendati madalates sõõrikutes lauanõudes, piimapüttides, mida hoiti piimakapis. Hapuks läinud piimalt riisuti koos pealt ära, koguti see koore- ehk võikirnu, kus see üles-alla liikuva männa abil võiks löödi. Joogiks tehti ka hapupiimase ja vedelast odra- või rukkijahukärdist hapu- ehk kirnurokka. Kooritud hapupiima ahjus kuumutades saadi kohupiim, mis oli valdavalt lõunaeestlaste toit. Mulgimaal tehti ka kohupiimakattega korpe. Kagu-Eestis tehti ka kohupiimajuustu sõira. Rõõsas piimas kuumutatud kohupiim,
annaabi.ee 
