Klienditeenindaja mõistis, et meil justkui ei ole väga palju aega ning pakkus varianti söök kaasa hoopis panna. See oli äärmiselt meeldiv üllatus, kuidas teenindaja tajus nii ettenägelikult meie kui klientide soove. Otsustasimegi söögi koju kaasa võtta ning istusime jookidega nii kauaks lauda, kuni söök valmis. Sattusime kõige köögipoolsemasse lauda, mille ukse vahelt inimesed sageli edasi-tagasi käisid, puhtast inimlikust huvist piilusime ka vilksamisi kööki. Kõik paistis nii nagu olema pidi, kuid kohutavalt häiris see vali toon, millega kokad omavahel suhtlesid. Igas keskkonnas tekib vaidlusi, kuid olles teenindaja, peaks tegema seda omakeskis, ilma kliente häirimata. Olles aga ise väsinud, ei teinud me sellest suurt numbrit ning unustasime peagi vahejuhtumi ära. 20 minutiga olid meie söögid valmis, mis oli üllatavalt kiire, kuna pubi oli jälle puupüsti rahvast täis. Ka seekord jäi kogu
? 1 $allikas = 'loomad.txt'; 2 $minu_fail = fopen($allikas, 'r'); 3 //kõikide ridade kuvamine 4 while(!feof($minu_fail)){ 5 $faili_sisu = fgets($minu_fail); echo nl2br($faili_sisu); 6 } 7 8 fclose($minu_fail); 9 Tekstifaili info Vaatame mõningaid võimalusi kasutatava tekstifaili info kuvamise kohta. Faili nimi - nu selle väärtuse saame kenasti muutujast Faili suurus - seda me piilusime ka juba ning kuvab faili suuruse baitides Viimati muudetud - viimati muutmise all vaatame kolme funktsiooni: o filectime() - kuvab viimati faili sisu ja metaandmete muutmise aja sekundites o filemtime() - kuvab viimati faili sisu muutmise aja sekundites o fileatime() - viimati faili kirjutatud või loetud aeg sekundites ? 1 $allikas = 'loomad.txt'; 2 $suurus = filesize($allikas); 3 $viimati_muudetud = date('d.m
Võtsin initsiatiivi enda kätte.„Nisan, põgeneme!“ Eraldusime grupist, algul mina, siis vend ja meie järel veel viisteist inimest. Liikusime algul ebakindlalt, seejärel joostes. Jõudsime barakini. Näis, et sakslased jälitavad meid, et veel üks silmapilk ja kuuleme laskusid. Läksime maja viimasele korrusele, ronisime naridele ja katsime end patjadega. All kõlasid lasud, siis saabus vaikus. Kumisev vaikus. Kui mõne tunni pärast aknast välja piilusime, nägime metsast tõusvaid tuleleeke. Üks meie hulgast läks luurele. Tagasi tulnud, ütles ta, et hoones ja õuel on palju laipu. Selgus, et viimast gruppi ei jõudnud sakslased metsa viia, vaid lasksid kohapeal maha. Läksin välja, nägin naise surnukeha, kellel oli laps kätel. See ei olnud juut – sakslased hävitasid seal kõiki, valimata. Üks vangidest, kes kandis erariideid, läks vaatama, mis toimub. Tagasi tulles hüüdis ta: „Sakslased on läinud!“ Oli 24. september 1944. a
Nad olid sama õilsad ja kõrgest soost, sama rikkad ja tähtsad kui Grangerfordide sugukond. Shepherdsonid ja Grangerfordid tarvitasid oma laevasilda, mis oli umbes kahe miili kaugusel me majast; mõnikord, kui ma sillal käisin meie omade salgaga, siis nägin seal harilikult hulga Shepherdsone uhketel hobustel. Kord olime, Buck ja mina, eemal metsas jahil ja kuulsime h«buse lähenemist. Läksime just üle tee, kui Buck ütles: «Kähku! Hüppa metsa!» Tegime seda ja siis piilusime läbi lehestiku, õige pea tuli tore noormees teed mööda traavides; ta istus vabalt sadulas ja oli sõjamehe moodi. Püss oli tal põiki sadulas. Olin teda enne näinud. See oli noor Harney Shepherdson. Kuulsin, kuidas Bucki püss mu kõrva ääres lahti läks; Harney kübar lendas peast. Ta haaras püssi ja ratsutas otse sinnapoole, kus me peidus olime. Kuid me ei oodanud. Pistsime jooksu läbi metsa. Mets polnud tihe; vaatasin
annaabi.ee 
