Rootsis. 14-15.sajandi domineerivaks arhitektuuristiilis nii Eestis kui ka laiemalt Euroopas oli gootika. See on kõrgustesse pürgiv, kitsaste kõrgete aknaavadega ja teravatipuliste ukseavadega. Säiliniud kirikuhoone neli seina ja lääneviil annavad meile hea ettekujutuse selle hoone suurusest. Hoone võlve kandsid võimsad sambad, millest on näha nüüd vaid poole meetri kõrgused alumised osad. Sambad olid kaheksatahulised, mida nimetatakse piilariteks, ja peaaegu ühemeetrise diameetriga. Sammaste jämedusest hoolimata võib kujutada ette, et need jätsid siiski väga saleda mulje, kuna kirik ise on mõõtmetelt suur ja väga kõrge. Täpsemalt 56 meetrit pikk ja 24 meetrit lai, võlvide kõrgus oli 15 meetrit. Lääneviilus on muide näha ka üks auk, mille on jätnud 2.maailmasõja ajal Nõukodgude ristlejalt Kirov tulistatud mürsk. See tekitas suure augu müüri, aga viil ise jäi püsima
Kuid basiilika arenes edasi. Kiriku altar oli alati idas, sissepääs läänes. Pikihoone oli kolme-või viielööviline, keskmine osa oli kõrgem ja laiem. Pikihoonegalõikus idapoolses osas risthoone, sellest teisel pool jätkus pikihoone kooriruumina. Nii sai kirik ladina risti kuju. Kooriruumi lõpetas poolümar apsiid, kus asus altar. Kooriruumi põrand oli tavaliselt kõrgendatud. Keskaja kiriku arhitektuuri iseloomustavad väga jämedad sambad, mida nim piilariteks. Peale basiilikate ehitati ka kodakirikuid, millel asusid kõik löövid ühe katuse all ja aknad olid vaid külglöövidel, ning ühe lööviga kirikuid. Eestis on emaik maakiriikuid ühelöövilised. Kiriku tähtsamaid tunnuseid on torn või tornid, Romaani kirikul oli torne palju. Vanasti ehitati kellatorn hoonest eraldi nt Pisa torn. Torn oli pelgupaigaks. Keskaja kirikuehitajate kõige raskem probleem oli vastupidava ja tulekindla lae tegemine.
annaabi.ee 
