Te olete tsinovnikud teil pole teaduse tempel, vaid komblusvalitsus, teie juures haiseb hapult nagu politseiputkas. Ei vennikesed, elan veel pisut aega siin ja sõidan siis kodutallu ja hakka seal vähke püüdma ning noortele väikevenelastele lugemist õpetama. Sõidan minema, aga teie jääge siia oma juudaga, - et ta lõhki läheks!" 4 Või siis ta naeris valjusti, naeris kuni pisarateni, kord bassi, kord peene piiksuva häälega, ja päris minult käsi lahutades: ,,Mes ta mu pool istub? Mes ta istub? Istub ja vahib." Ta andis Belikovile isegi nime ,,õgib jüsku ämmelgas". Ja mõistagi me hoidusime temaga sellest kõnelemast, et ta õde Varenka kavatseb sellise ämblikuga abielluda. Ja kui kord direktori naine talle mõista andis, et oleks hea ta õde sellise soliidse, kõigi poolt austatud inimesega nagu Belikov paari panna, siis kortsutas ta kulmu ning urises: ,,Pole minu asi
paremaid suutäisi süüa. Uus nimi hakkas Indrekule kohe külge, eriti vist sellepärast, et ta klassis ja ka söögilauas istus väikese Lolli kõrval. Et aga viimane kandis oma nime ükskõikse rahuga, siis Indrek talitas tema eeskujul ja laskis end suureks Lolliks hüüda veel siiski, kui ta oli klassis teadmuste poolest üks esimesi. Oli kordi, kus ükski ei osanud õpetaja küsimust vastata; siis hüüdis Lible oma piiksuva häälega: ,,Härra õpetaja, suur Loll teab!" Ja naerdes vastas õpetaja: ,,Ah väike Loll teab, et suur Loll teab? Noh, palun vastake siis." Ning Indrek tõusis ja vastaski, nagu oleks tema nimi kirikuraamatuski juba suur Loll. Härra Slopasew aga, vene keele õpetaja, naljatas purjus peaga: ,,Õpetaja ise teab viie miinuse, suur Loll aga viie plussi peale." Niisugused imelikud tagajärjed olid sel asjaolul, et Indrek ostis Lible käest kaks vana raamatut.
annaabi.ee 
