06.2007. 91 Kava juurde tagasi tulles tundub siiski, et Blanteri “Katjuša” ja “Funiculi... ”, kuigi head teemad töötlusteks, võeti kavasse poliitilistel motiividel. Tasub peatuda ka kava 8. numbril “Kuri kuningas”. See oli humoorikas muinasjutt, mille jutustas teadustaja Henry Ambel orkestri muusikaliste illustratsioonide saatel. Näiteks iseloomustas kuningat torisev tromboon, printsessi piiksuv klarnet, uljast rüütlit sõjakas trompet jne. Speek oli seda kuulnud BBC-st ja sellest kujunes lustakas vahepala temagi orkestri esituses (Ojakäär 2003: 113). Muu hulgas lisatagu sedagi, et kuigi kavast ei paista, on siinkirjutaja käsutuses olevate andmete alusel põhjust arvata, et sellel kontserdil 14. numbrina esinenud sekstetis ei mänginud viiulit mitte Jossif Šagal, nagu väidab V. Ojakäär (2003: 114), vaid hoopis Kuno Laren. Aluse selleks annab K
kortsus ja kitsas nagu kitsejälg, suu vanainimeslikult kahvatu ja lõtv, paar nukrat töntsi silma prillide taga. Nagu oma isiku soovituseks alguses seljas sametkraega õpetajakuub, mida ehtis ülikoolimärk, aga selle asendas peagi paks pruun palitu, sest härra Voitinski kartis hirmsasti külma. Keskmise kasvuga, aga suure kõhnuse tõttu pikana näiv, tuletas ta ettepoole köökus seistes kangesti harakat meelde missuguse nimetusegi ta endale päris algusest kuni lõpuni. Tema kädisev ja piiksuv häälgi tuletas meelde ennem lindu kui inimest. Härra Slopasevile pandi mitu nime, aga miski ei sobinud temale paremini kui Mesikäpp. Selleks ta siis lõpuks jäigi. Tema ise oli Mesikäpp, aga tema tuba oli karukoobas. Tema sai nimelt Ollino toa, kes asus Koovi asemele, kuna see läks üles Timuski tuppa. Voitinski asukoht pidi olema all suures toas, kust küüditi üks õpilane üles Siberisse, et saada uuele õpetajale säng vabaks.
annaabi.ee 
