inimest saab end veel kirja panna. Ta kirjutas täditütarde nimed, kõhkles natuke, ning kirjutas siis ka enda, ta teadis et tädile see ei meeldiks, kuid tegi seda ikkagi. Koju minnes tuli talle meelde, et pidu toimub ju homme, ja tal ei ole midagi selga panna. Ta kõndis kurvalt pimedal tänaval, järsku jäi ta seisma ühe suure plakati ees. See oli sms laenu plakat. Kohe tärgatas talle mõte võtta sms laenu ja selle raha eest osta endale sobiv kleit. Mõeldud tehtud. Mõne aja pärast piiksus telefon sõnumiga, et raha on kantud kaardile. Kodu tee möödus Triinul nüüd palju rõõmsamalt. Kui oodatud päev kätte jõudis sõitis Triinu rattaga poodi ja ostis endale kleit ja kõrged kingad. Raha jäi tal natuke üle ning et asi täiuslik oleks, läks ta juuksurisse, kus lasi teha lokid. Triinu pidi õhtuni bussijaamas olema, sest koju ta ei saanud minna, kuna teised oleksid siis teada saanud, et ta läheb peole. Ta vaatas kella ja nägi, et oleks õige aeg minna.
Poisi süda murdus. Ta tõusis, soovis Karlile õnne ja lahkus toast. Kui Agnes tagasi tuli, nägi ta toas Karli ja ehmus. Madise kohta pärides irvitas Karl õelalt ning ütles, et Madis jättis ta maha. Agnes jooksis alla ja nägi aknast, et Madis kavatseb autoga koju minna. Majast välja tüdruk ei pääsenud, kuna Edward blokeeris ust ja Martin viis ta vastu tahtmist teisele korrusele. Agnes nuttis hüsteeriliselt, karjus ning peksis Martinit. See ei aidanud. Mingi aja pärast piiksus Agnese telefon. Sõnum vastu võetud: ,, Agnes, ma ei ela enam kaua. Tegin avarii. Tahtsin öelda, et armastan Sind. Igavesti Sinu Matu." Agnese elu varises sel hetkel kokku. Ta palus Martinit viia ta Madise juurde. Pärast pikka otsimist leidsid nad tuttava Audi. Madise elutu keha vedeles 50 meetrit autost eemal. Agnes nuttis poisi verise särgi märjaks ning suudles poisi elutuid huuli viimast korda...
ja ehk just seepärast on autor otsustanud jääda vaid väikseid kirjatähti kasutava stiili juurde. Samas tunnen, et see ükskõikne keelekasutus – kui nii võib öelda – luuletuse esimeses osas läheb hästi kokku kõneleja olemuse ja tunnetega. Kaldmaa on oma loomingus sageli mänguline, nii ka siinses luuletuses. Kuigi luuletusel puudub kindel rütm, mängib luuletaja huvitavate kõlakujunditega – nt piiksus ja viiksus / ... / ei mingit nakitsust, pakitsust, tarvet –, mis teevad luuletuse lihtsalt ja nauditavalt loetavaks. Ühtlasi ilmestab Kaldmaa oma luulet mitmete epiteetidega: / ... / sellest igavesti närivast tundest / vääksuvast kohalolekust / rahuolematust häälest ja rõhutab korduste ja silbitamisega seda, mida peab väga oluliseks. Arvan, et seesugune luuletus on suunatud lugemiseks kõigile, kes seda lugema juhtuvad.
Kartes, et ta ehk magades kella ei kuule, ei julgenud ta õieti uinudagi. Ehk kuigi uinus, helises kuulmeis ka siis, kui uksekell seisis päris vakka ja kui ukse taga polnud muud kui raksuv külm ja jalge all karjuv lumi. Magamist takistas siin ka veel üks teine põhjus. Härrade Slopasevi ja Voitinski lõbus elu võttis aina hoogu. Seltsimehelikust jutungist ja naerust sai sagedasti laul: Slopasev mõmises kui karu ja Voitinski piiksus linnukesena. Poisid tegid neil ukse taga kassikontserti: krahv mängis balalaikat, Vainukägu laulis ,,Võta nüüd Issandat", Hodkevits surus lõua vastu rinda ja mörises, Sikk tegi luuavarreotsaga kriiditatud põrandal trummipõrinat, Müller hirnus, teised karjusid kooris midagi vahele. See kõik oli võimalik sellepärast, et direktorit polnud õhtuti peaaegu kunagi kodu ja Ollino puudus väga sagedasti. Kord, kui Slopasev sellest mürast tüdines, tuli ta poisse vaigistama
annaabi.ee 
