kange käega hakkas valda valitsema. Kalevipoeg andis põrgust toodud piigakesed Alevite varju alla, kus Alevite armas poeg kohe ka noorima kosis ning Sulevipoeg, sugulane, valitses vanema piiga. Kolmas õde, keskmine, aga jäi kosja sobitama. Tuuslar, kes elas Alutaga, jälgis piigade käekäiku. Kuidas Alevipoeg kosis noorema ning Olevipoeg vanima, kuid keskmine jäi üksi. Tuuletark piilus imelapsi, ning kui keskmine piigakene üksi jäi, ei olnud enam kaitsmas õekesi, kes kaasade seltsis koju läksid, mõtles ta, et õnne tund on talle tulnud. Kargas põsast välja ning sulges piiga suu, et see appi hüüda ei saaks ning viis neidise oma tallu peitu. Kui nüüd kanged kälimehed kaasade probleemist aru said, saatsid nad kerge jalgse kannupoisi neitsi jälgi otsima. Linnukeelte läkitusel leidis noormees kolmandal õhtul neitsi jäljed ning tormas tulisjalu kodu poole sõna viima. Sulevipoeg ja
alati oma tahmist. ALEKSANDRA: Siin on veel palju asju. (Aga Varenka tuleb majast välja, silmad tunnetest tulvil. Tema rasedus ei paista välja.) VARENKA: Oi, siin te oletegi! ALEKSANDRA: Varenka! VARENKA: Me oleme omavahel... väga hea. ALEKSANDRA: Näed seda, jah! See on Natalie Beyerilt! TATJANA: Ta ajab Mihhaili taga! LJUBOV: Varenka...! ALEKSANDRA: On alles salakaval piigakene! (Siis meenub neile Varenka; järsku õrnalt.) Kuidas sa end tunned? TATJANA: Tere, Varenka. LJUBOV: Me oleme su järele kohutavalt igatsenud. VARENKA: Oi, mina ka! Ma juba ütlesin Djakovile, et ma tulen siia tagasi ja jään mõneks kuuks. TATJANA: Kuni ? (Aleksandra surub käe vastu Tatjana suud.) ALEKSANDRA: Me ei tea, me ei tea!
annaabi.ee 
