pikenevad ka pohipausid: kuni vesi on veel vedel, on pohjas ki.ilmem. Pikalt (pikalt-pikalt) istub ta seal, silmad piirani, puurimas ~urma, mis on juba saabunud. Ka lugemine pole lakanud. Kes juhtub Dosel koolimajast mooduma, niieb valgustatud akent ja rohelise kupliga lampi kardina taga. Passi-poiss loeb, tema huuled vormivad i.ikshaaval, kuid tummal· sonu. Sel moel lugemine votab aega.Kuid seal, kus elab tema, on aegaki.illalt. Ni.ii.id, kus peaaegu terve piiev kulub ki.imblusele, jiiiib raamatute jaoks 00. Passi- VESI poisi jaoks on seepaev, tema oiseid retki raamatukokku ei valgusta mitte taskulamp, vaid loomulik valgus, mis tuleb oost, seda heidavad paksud kardinad ja tihedalt sulguvad uksed. Valgus lohnab sonniku jarele; vanasti oli koolimaja asemel hobusetall, millele hiljem ehitati peale teine korrus; all, kus asub raamatukogu, olid kunagi latrid, kus vasinud suksud
Sona- tult heitsid nad tiihtede alla pikali ning sonatult andsid end une voimusse. Kolmanda piieva hommikul olid nad jiille teekonna alguses. Vooras vaatas lambakarjust kahtlustavalt - ta siidamesse kerkis aimdus, et mingil viisil on seelihtne mees, kes talle sonakuulelikult jiirgnes, teda iile trtlmbanud. Kuidagi oli karjus temalt tema viie votnud - aeg ei liiinud enam edasi ja oli keskelt murdunud nagu oksaraag. Sestapei niiinud nad teetolmus ka oma eilseid jiilgi. Seeoli raske piiev: Vooras lausa lendas mooda rada, vaevalt puudu- tasid tema kerged tallad teed, vaevalt jiitsid nad teetolmu jiilgi. Karjus aga piisis Voora kannul, ei jiiiinud sammugi temast maha, sama kerge oli tema samm, sama nobe tema astumine. Kuid ohtuks olid nad ikka samas kohas kus eelmistelgi piievadel. Nende riided olid tolmust ja higist rasked, jalad paistes. Sonatult andsid mehed end une voimusesse, ja kui nad hommikul leidsid end taas tee algusest, ei suutnud Vooras viha ja nordimust varjata
annaabi.ee 
