inimene ei saa kunagi lennata. Mida aeg edasi, seda halvemaks asjad läksid, Lisa hakkas poseerimist vahele jätma ning ta sai aru, et ka Leonardol pole selle vastu midagi. Lisa arvas, et ta oli ilmselt sattunud mingitesse raskutesse. Nende kohtumised olid aina väsitavamad ning Leonardo saatis talle etteheitvaid pilke. Lõpuks ütles Leonardo, et targem oleks neil väikene vahe pidad. Lisa oli väga löödud, ta tahtis väga näha seda maali, mida maestro oli maalinud. Ta piidles ja piidles, kuni lõpuks ei ssutnud enam vastu panna ja jooksis ning vaatas kuidas da Vinci on teda kujutanud. Lisa ei tunnistanud seda omaks, tema arvates ei olnud see ilus, ta oli kindel, et see naine pildil ei ole tema, vaid mingi jõueti, peaaegu närtsinud naisterahavas. Lisa hakkas nutma ning lahkus suure kiiruga. Ta oli löödud, kuna ta oil sellele ettevõtmisele kulutanud neli aastat oma elust ning nüüd ta pidid tunnistama, et see oli täiesti läbi kukkunud. Ta mõtles, et oleks võinud lasta
ei nainud. Vaikides votsid nad leiba, otsisid kivi pea alla, tombasid kuueholmad ule silmade ning uinusid magama. 06 oli pikk ja unenagusid tais. Kuid juba puhte ajal ajasVooras end jalule. Kui ta enda umber vaatas, LAMBAKARJUS JA AEG ei uskunud ta oma silmi: nad olid samaskohas, kust olid eelmisel piieval reisi alustanud. Kahtlustades piidles ta lambakarjust. See magas rahuli- kult, niigu kuuesiilu sees. Vooras ajas ta iiles, nad raputasid unepuru kuuelt, sidusid sandaalid jalga, votsid saua kiitte ja asusid teele. Vooras oli terve piieva tujutu, jagas karjusele jiirske korraldusi, lasi tal kOTcimaha jiiiida ning endale sada sammu tagapool jiirgneda, kOTcijiille kiisutas karjuse kondima kaugel enda ees.Keskpiieval kiiskis ta karjusel end seljas kanda. Karjus talus koike kannatlikult ning leebe ilme tema niio!t ei
annaabi.ee 
