novellikogu kõige õpetlikum lugu. Teistlaadi novellid on sarjast Lambavarga Näpsi lorijutte. Lorijutt on rahvapärane termin, see tähendab, et sisu ei vasta täpselt tõsidusele, sisaldab väljamõeldist, luiskamist, et asja huvitavamaks teha.(Palgi, 2011, lk398.) Eelmistest eristab neid lugusid seega humoorikas fantastilisus. Küll ajab Näps end seaduseesindajaks valetades tülikad mustlased külast välja, korvitegija Siim leiab oma kodu ukse eest maa sisse kaevatud rahapaja, Piibumeister laristab segamatult nõidadest naise ja ämma raha maha ning valerahategija Ado pääseb juhusliku õnnetuse kaudu kriminaalkaristusest. Neis juttudes on kõigis omajagu muinasjutulisust kuid mitte üleliia ebareaalset. Kui ülejäänud novellides on sellised keskpärased ja veidi heitlikud tegelased pigem hädas ning õnnetu eluga, siis lorijuttudes käib samasuguste meestega alatasa õnn kaasas ning soosib nende riukaid.
Siim räägib talle oma unenäost, mees hakkab naerma ja ütleb, et kui tema oma unenägu usuks, siis läheks ta Tahkuranda, otsiks väikese maja, mis asub rannajoonest 120 sammu kaugusel, tõstaks maja ees asuva suure kivi üles ja leiaks sealt alt kullapaja. Aga kuna ta unenägusid ei usu, siis ta ei lähe pada otsima. Siimu silmad löövad särama, ta läheb koju tagasi, tõstab ukse ees asuva suure kivi üles, kaevab natuke ja leiabki kullapaja. Pärnus ootas Siimu siiski õnn. Piibumeister Joobi ulaelu Joop on vana mees ja võtab endale naiseks Juula. Koos naisega kolib tema ühetoalisesse kambrisse ka ämm. Naised on nõiad ja hommikust õhtuni käivad nende juures külaelanikud, kes lasevad end ravitseda. Oma hädadest ei taheta aga Joobi kuuldes rääkida, seega peab Joop päevad läbi väljas olema. Jaanipäeval lähevad naine ja ämm pulma. Joop naudib üksindust. Järsku tuleb tal mõte, et kui naised päevast päeva ravitsevad, peab neil ju raha ka olema
annaabi.ee 
