luuletaja eluajal. Näidend, mis on kolmes vaatuses ja kaheksas pildis, pole veel kutselise teatri repertuaari jõudnud. Selles teatritükis on olulisel kohal juhuse ning võimalikkuse mäng. Tänu Alliksaare lennukale fantaasiale on näidendi sündmustik kirev, mis tihtipeale sisaldab ka vasturääkivusi. Tegelased on küllaltki sarnased ning nende tekst on analoogne Alliksaare luulefraasidega. Huvitavalt on sisse põimitud ka piiblimotiiv vaala kõhus viibimisest ja nagu 5 kogu Alliksaare loominguski, jääb kõlama lõpurepliik: „Kõik on veel võimalik“. Esimest korda lavastati näidendit 1987. aastal Tudengiteatris. (Kalda, 1991) 2.2. „Luule“ „Luule“ on 1976. aastal ilmunud ja Paul-Eerik Rummo koostatud luulekogu, mis kubiseb aforismidest. Selle tõttu muutus Alliksaare looming eriliselt suureks ning sügavaks. 2.3. „Päikesepillaja“
satiir: koomiline esteetika, selge poliitiline hinnang. Sisu: inimesi oli vaja tülli ajada, jumal annab igaühele oma keele. Vanaisa alusta ettevalmistustega hommikul: ta on asetanud keedukatla murule, kust kõik rahvad pidid oma eripära, nime ja keele vastuvõtmiseks läbi käima. Vesi ei keenudki veel, kui üks rahvas oli juba kohal – eestlased. Eestlased said Vanaisa keele ja tema esimeseks rahvaks. Siin tõstetakse eesti rahvas jumala äravalitud rahvaks, saavad jumakakeele (piiblimotiiv). Kõige enam on tähelepanu pühendatud hilinejatele, kes kogunevad päeva lõpus katla juurde – sakslased, venelased, lätlased. Muistendite jutustamisel on raam. Faehlmann toob välja raskused, mida muistendite uurijat segavad, uurimist takistavad: nimelt eestlane ei taha sakslasele oma muinaslugusid jutustada (st oma paremast minevikust ei räägita selle hävitajaga), Muistendites osutatakse ka Kalevipoja kujule põgusalt. Kalevipoeg on eestlaste jumalikku päritolu kuningas
annaabi.ee 
