Kui moraalse teoga kaasnevad muud emotsioonid, näiteks armastus, hool, õnnetunne vms, on need pigem head kõrvalproduktid, aga mitte moraalse teo põhjustajad. Kristliku eetika põhimõtted Kristliku eetika aluseks on kristluse usulised ettekirjutused, mis määravad kõlblusnormid. Eetilise otsustuse keskmes on küsimused: mis on hea, mis halb; milline käitumisviis on õige, milline vale. Need küsimused on suunatud mõistmisele, milline üleüldse on Jumala silmis kõlbeline inimene. Piibis ei ole ühtset eetilist teksti.Usutakse et inimese eksisdents jätkub ka peale surma. Surmajärgne elu sõltub eelnevast elust inimese surma järgne saatus ei sõltu tema tegudest vaid jumala otsusest. Kardinaalvoorused on kõige tähtsamad ehk usk, lootus ja armastus Vooruste eetika teooria, mis keskendub eetilise käitumise jaoks vajalike moraaliomaduste evimisele (iseloomule) moraalse tegutseja poolt. Esmakordselt Aristotelese poolt esitatud teooria, mille kohaselt on eetilise
e.Kr.) mõjusfääri. Ilmselt olid mõningad iisraeli hõimud 16. sajandil e.Kr rännanud Egiptusesse. Mälestused sealt väljarändamisest kajastuvad hilisemate autorite poolt ühendatuna 2. Moosese raamatus. Egiptuse riik polnud tol perioodil enam oma võimsuse tipul. Jumalataolise vaarao kõrval omandasid üha suuremat võimu ka riiga kõrgemad ametnikud. Palestiinaski kuulus tõeline võim kohalikke kaananlastest vasallidele, kelle erinevaid usukombeid kujutatakse Piibis negatiivsete värvinguga. Teiseks suurriigiks oli idas asuv Vana-Babüloonia (Piiblis:Paabeli) riik. Selle riigi mõjust Iisraelile annab tunnistust sealt leitud kuningas Hammurapi seadustekogul, mis pärineb 2. aastatuhande algusest e.Kr. Seadustekogul on kokkulangevusi Moosese seadustega. Peale selle on mitmetel Babüloonia müütidel ühisjooni Piibli loomislugudega. Vana-Babüloonia riik lagunes 16.sajandi keskel e.Kr Väike-
annaabi.ee 
