vaaride pôlvkonna teelt: elu värav on viinapuu meile. "GAUDEAMUS IGITUR" CD "Vite perditeme legi" vagantide laulukogumikust "Carmina Burana", esitab Hortus Musicus Hiljem hakatakse samalaadseid luuletusi kirjutama ka rahvakeeles. Nt pariislane RUTEBEUF, kirjutas 124885, loobus lôplikult kurtuaassest ilutsemisest ja sageli ka muusikast, MUUTES LUULE SELLEGA ISESEISVAMAKS SÔNAKUNSTILIIGIKS. Kôige uudsemad on need pihtimusluuletused, milles ta jutustab oma viletsast elust, näljast, külmast ning härraste hoolimatusest, räägib kurjast naisest, lapsest, kelle eest ta ei jôua kostiraha maksta. Rutebeuf kirjutas ka miraakleid. (MAAILMAKIRJANDUSE LUGEMIKUS lk 136143 ”Miraakel Theophile’ist” esimest korda kirja pandud lugu inimesest, kes maiste hüvede saamiseks tegi lepingu kuradiga; hiljem on seda lugu erinevates variatsioonides väga palju kasutatud.)
kesajal nimetati, olidki esimesed linnakirjanikud. Nad rändasid ringi ning lõid ladinakeelseid laule, parodeerides piiblit, jumalateenistust ja ülistades maiseid rõõme ning heites nalja igavese elu üle. Kirjanduslukku on nad läinud vagantide ehk goljaaride nime all. Linnalüürika Vagantide luule on keskaegse linnalüürika esimene kuulutaja. Loobuti kurtuaassest ilutsemisest. Esimene tuntud vagant XIII sajandil oli pariislane Rutebeuf, kelle lüürikas olid kõige uudsemad need pihtimusluuletused, milles ta jutustab oma viletsast elust, näljast. Temalt on säilinud arvukalt satiire mungaordude ja vaimulike pihta, rahvanaljadel põhinevaid värssjutte lõbusatest eluseikadest ehk fablioosid ja näidendeid. Viimane ning suurim keskaja lüürik oli F.Villon (sünd. 1431), kelle eluloos ja loomingus kajastuvad selle aja suurus ja viletsus. Tema luuletused koonduvad kogumikeks “Värsid” ehk “Väike testament” ja “Suur testament”
annaabi.ee 
