Sai joodud, söödud ja tantsitud, kuid eks pill tuleb pika ilu peale. Kalevipoeg, kellele humal oli pähe löönud hakkas kiitlema oma seklusest Saare taadi perepiigaga. Selleine jutt aga vihastas vanema poja välja ja ka Kalve, kell julgust üle liia võttis välja oma uue mõõga. Varem, kui arvatagi oskas oli tülist õnnetus saanud ja Soome sepa poja pea põrandal. Kiljumine hakkas ja eit langes poja kõrvale põrandale. Seppa teised pojad tulid aga mõrtsukale kallale pikkade pihtidega. Enne kui Kalev nende käest pääses, lausus aga sepp sõnad, et mõõk maksaks võla mõrtsukale. Suures rutus Kalevipoeg aga seda ei kuulnud. Kalevite kange poeg aga tallas nüüd jälle radu, kuni väsimus võimust võttis ja ta maha murdis. Rahvas aga rääkis, kas sõda nüüd tulemas ja vaenuvanker veeremas? Saare taadi mureks oli suur tamm, mis küündis taevasse ja varjutas nii päikese kui ka tähed. Otsis küll taat abimehi, kes aitaks puu maha võtta, aga kellegi jõud ei käinud
ka lindudel ja loomadel sisaldavad eriti ohtrasti elujõudu kihvad, küüned, sarved, karvad, suled ja nokad. Kes selliseid asju endale sai, sai endale ka vastava olendi jõu, võimu ja väe. Kõigi magajate, puhkajate hirmutis on luupainaja ehk painaja, painak, panijas, paanjas, painakane, luupaine, luupatak, tallaja. Luupainaja valib enesele mingisuguse isiku ohvriks ja hakkab seda kas igal ööl ehk mõne öö takka painamas käima, nagu kivi rinnul, ühtlasi liikmeid ja konte nagu pihtidega pigistatakse. Niisugune rõhumine paneb pigistatava kangesti higistama, teeb keha märjaks. Ärkamisel värisevad painatava liikmed, süda peksab valjult, nägu on sinine. Kolliga hirmutatakse lapsi pahategemise puhul, aga ka hoiatuseks, et nad paha ei teeks. Laste keeles tähendab koll igaühte, keda tuleb lapsel karta. Isegi täid saavad lapsele kolliks. Rahvasuust on teateid, et koll tuleb kurjaks, öö, pimeduse all ilmuvaks vaimuks arvata, kes nagu nahkhiir
mitmetes muinasjuttudes on näiteks tervise saamiseks vaja tuua mõne erilise looma kihv või küün. Samuti võib muinasjuttudest leida, et mõne linnu sulg on vajalik täiusliku õnne leidmiseks. Kõigi magajate, puhkajate hirmutis on luupainaja, mida kutsuti ka painajaks, luupaineks või ka tallajaks. Luupainaja valib enesele mingisuguse isiku ohvriks ja hakkab seda kas igal ööl ehk mõne öö takka painamas käima, nagu kivi rinnul, ühtlasi liikmeid ja konte nagu pihtidega pigistatakse. Niisugune rõhumine paneb pigistatava kangesti higistama, teeb keha märjaks. Ärkamisel värisevad painatava liikmed, süda peksab valjult ja ta nägu on sinine. Eesti mütoloogias on palju tegelasi, keda on raske unustada. Meeldejäävaimad on lood vetevaimudest ja näkkidest, vanapaganatest ja metsahaldjatest. Meie mütoloogiast on teada veel selliseid tegelasi nagu ahjualune, pisuhänd, kolumats, sookoll, kodukäija, Ülemiste vanake ja vetevana
Nad vahtisid kord kiriku, kord palgi poole. Palk ei liigatanud, kirik aga oli endiselt vaikne ja tühi. Kuid miski jahutas siiski 2 3 8 hulguste indu. «Tööle, sissemurdjad!» karjus Trouillefou. «Uks sisse!» Keegi ei astunud sammugi edasi. 403 «Kuradi habeme ja kõhu nimel, vaadake memmi, ke palgijupi ees lõdisema hakkavad!» Üks vanem sissemurdja vastas: «Pealik, mitte palgijupp ei hoia meid tagasi, vaid uk ise, see on raudlattidega läbi põimitud. Pihtidega poi midagi peale hakata.» «Mida te siis tagumiseks vajate?» küsis Clopin. «Vajaksime müürilõhkujat.» Argoo kuningas ruttas julgelt koleda palgi juurde, pani jala selle peale ja kisas: «Siin on teil müürilõhkuja, papid on selle ise teil saatnud. Täname teid, kirikhärrad!» Sel hooplemisel oli mõju. Palgi salavõim oli otsas Hulgused said julgust juurde; peagi tõstsid paarsad tugevat kätt palgi udusulena üles ning tormasid sel lega vastu suurt ust, mida
annaabi.ee 
