Ta hääl on vasest, vanast rohelisest vasest, aga ära teda puutu las ta läheb oma majja. Kummalisse varjupaika samblast ja meest. Kodumaa Tükk mälu on käes.sa sured, kuni pihku jääb valge vesi, tolm linna ääres ning turud, sekka põlde ja pääsukesi, ja pilved, ja juurviljapealsed, vihmaladin, kimp piibelehti- kõik see ütleb: su ihukoed sellesama maa mullast tehti. Hilissuvine Ja lõhnab angervaks ja tulilill ja ohakas. On hilissuvi, on hilissuvi ja pihlapuus on marjakobar ja männikus on kanarbik. Ja seda suve ei tule enam ei tule enam seda suve. Ilmavalgus Järsku on kõik nagu kunagi, tänav ja lumi ja majad ja loojangu pilkav punagi, mis judinad selga ajab. Sa kõnnid korteris ringi, näed mööblit ja väljavaadet, seinakappi, peeglit ja kingi ning poolikut telesaadet. Paneelid kostavad läbi, alt päevauudiseid kuuled. Valusalt kõrvadest läbi lõikavad maailmatuuled. Kuid seinale langeb üks särav triip,
MIDA VÕÕRALE ÜTLEB see põllukivi mida võõrale ütleb see pedakarivi mida võõrale ütleb see kaardikepiotsatäis maad mida võõrale ütleb see kaardikepiotsatäis maad kus talupoeglik mõtlemislaad. 4 Kodumaa Ellen Niit Kõrge kuusk mu läve ees on mu kodumaa. Juuripidi minu sees on mu koduma. Kase vari rohu peal on mu kodumaa. Salamärgid tohu peal on mu kodumaa. Pihlamarjad pihlapuus on mu kodumaa. Mõrkjas maitse neist mu suus on mu kodumaa. Põhjarannik Kersti Merilaas Rannik kui hüppel rünnakuhoos, manner ja meri siin sülitsi koos. Kivine kallas, rind tuultele valla, rahne ja rähka siit virutab alla. Vood aga vastasel haarates jalust, purenevad, järavad kaldaalust. 5 Seiske! Siit edasi kumbki ei saa: võimas on meri,
annaabi.ee 
