ringkäiku (surmale järgneb uus sünd ja uus suremine ning taas sünd). ,,Rõõm ühest ilusast päevast" on justkui tagasipööre loodusesse, sealt ainestiku otsimine ning eluküsimuste põhjendamine. Ka elu mõtet püüab poetess sealt leida, sest maailmas on veel nii palju ilusat ja rõõmutoovat, et sellest loobuda oleks lihtsal rumalus: Käib sisse-välja päikse, häälte, rõõmu uut pihlapuna purskub tuppa puust, toob kaasa küpsest suvest suure sõõmu, mis tusa mõrumaigu uhab suust. Luuletuses ,,Raismik. Mets" mõistab inimene rõõmu ja mure omavahelist seost. Surm on vaid ühest üleminek ühest olemisest teise, mitte tingimata suur õnnetus, vaid pigem uus võimalus leida oma õnn või siis katsumuste läbi elu tunnetada
" Underi puhul tekibki tunne, nagu oleks ta suve-inimene. Kui ta talvel meenutas suve tunnusmärke, siis suve lõppedes jääb ta möödunud kuid taga igatsema: ,,Need hilissuve rauged päälelõunad! / Mu üle tuleb lahkumise lein, / kui hellal meelel aiateedel käin / ..." Minu meelest kõige paremini kirjeldab Under aga suve ühes luuletuses, kus äsja on lõppenud vihmasadu: Käib sisse-välja päikse, häälte rõõmu, uut pihlapuna purskub tuppa puust, toob kaasa küpsest suvest suure sõõmu, mis tusa mõrumaigu uhab suust. See tähendab, et kõige päikesepaistelisem aastaaeg on populaarse poetessi jaoks just see, mis vaatamata kõigele halvale tuju alati heaks teeb. Rõõmu võib siis tuua ükskõik, mis laste lõbusast kilkamisest õitsva looduseni. Nii Marie Under kui ka Heiti Talvik kasutasid loodusluulet väljundina oma tunnete kirjeldamiseks
annaabi.ee 
