Ta on küllaltki levinud alusmetsa liik. Kuna harilikul pihlakal on õunapuudega ühilduvad haigused ja kahjurid, siis ei soovitata taime kasvatada õunapuuaias. Paljuneb eelkõige seemnetega, mille levikule aitavad kaasa marjadest toituvad linnud. Vegetatiivselt paljuneb kännu- ja juurevõsudega, uus taim võib alguse saada ka mullaga kaetud okstest. (Harilik pihlakas ... 2009) 1. 2. 3. 4. 1.võrsed, 2. õitsev võrse, 3.pihlakakobar, 4. lehed 5 1.2 Tuhkpihlakas Tuhkpihlaka ladinakeelne nimi on Sorbus rupicola. Eestis on see puu võrdlemisi haruldane ning esineb üksnes Saaremaa lääneosas. (Leht 1999: 163) Peamiselt kasvab soojemates kohtades, eriti lõunapoolsetel nõlvadel, hõredates lehtpuu ja lehtpuu- segametsades kuivadel kobedatel õhukestel muldadel. Üldiselt on valgus- kuni poolvarjulembene taim. (Godet 2000: 214)
linnasiluetti, puuokste kõverust ning kellatiksumist. "Eraldi tähelepanu väärib Luige luule rütm. See on väga isikupärane, ühtlaselt sugestiivne, aga mitte uinutav-loitsiv, vaid ürgugrilikult selgemeelne. Riimide 12 osas peaks ta olema eeskujuks kõigile noorluuletajaile- need on niivõrd loomulikud ja samas ka leidlikud." Selline on taas R.Liivi aus ja aval arvamus. Sama tuttavlik on luuletekstides sügisene punav pihlakakobar, piparmündilõhn, alt korterist kostvad päevauudised või äkiline tutvumine taas vanemaks saanud iseendaga, kui kohtame ootamatut peeglit. Luulekogu on läbinisti oma, eestlaslik ja räägib lihtsatest asjadest kaunis loomulikus sõnastuses, hoides endas teravat killukest muret ja igapäevast vaeva. Olles vaikselt pannud Luige luulekogu "Elujoon" kaaned kinni, olen taaskord tajunud, et Luige luule on ja jääb minule isiklikult üheks südamelähedasemaks
annaabi.ee 
