hulgas mida on piiritletud joonega. Kullast niidiga tikand Mona Lisa kleidi kaelusel näitab tema riietuse keerukust. See moodustab keeruka põimitud disaini koos seerias lõikuvate ringidega, mida raamivad kaks keerdus paksemat paela , ülevalpool mustrit kus vahelduvad teemanti ja risti kuju. Guarnello, mis katab kleiti on sinna kinnitatud tikanditega. Mona Lisa kleit on kaetud gurnelloga, mis on suur läbipaistev siidist loor, mis on tikanditega kinnitatud kleidi pihikule. Guarnello on lükatud üle tema käte, et oleks mugavam ja tema vasak õlg on kaetud, et moodustada õlarätt, mis lisab veel elegantsust tema riietusele. Leonardo kasutas mitmeid kihte glasuuri, et edasi anda imelist läbipaistvust sellel hapral looril. Mona Lisa riietuse varrukad on kleidist eraldatud kuid nad on kinnitatud kleidi külge õlgadelt. See loob ilusa efekti kus valget kombineed, mis on kleidi all on näha pihiku ja varrukate vahelt. Kui rääkida kompositsioonist, siis voldid
külluslikust visuaalsusest hoolimata palju ühist 18. saj. stiiliga. Selle ajastu mood oli ülinaiselik, siluett oli lopsakas, ideaaliks küps naine. 1900 aastate alguses oli S-figuur populaarsuse tipul, 1908. tutvustas Poiret aga uut ampiirmoodi ning tasapisi saadeti figuuri moonutav korsett viimsele teekonnale. Sel ajal pandi isegi lapsed korsettidesse, sest see pidi tulema neile kasuks. Need tervisekorsetid olid eelkäijaks vabama joonega pihikule, millest sai uus lastealuspesu ese ning millele järgnes taljepihik. 10-ndad I maailmasõda aastail 1914 - 1918 muutis otsustavalt naistemoodi. Kogu tagalaelu raskust oma õlgadel kandes ei saanud naised enam kanda pikki ebamugavaid seelikuid. Sõjatandrilt koju saabunud meestele oli üllatuseks naiste põlvini ulatuvad kleidid. Sel ajal kujunenud uued, rõivastuse ilu ja otstarbekust puudutavad ettekujutused on jäänud püsima pikaks ajaks.
eest sirged, mis olid endiselt ehistavad ja lämmatavad. Puusakumerusest peeti olulisemaks rinnakumerust. Uus korsett surus rinna madamalale, sest altpoolt polnud seda enam võimalik kergitada. Sel ajastul peeti oluliseks, et rind oleks suur. Selleks võeti kasutusele polsterdused, korseti sisse topitud vormiandjad ning tärgeldatud rüüsid. Usuti, et lastele on kasulik, kui nad korsette kandma panna. Just sellised tervise korsetid olid olid eelkäijaks vabama joonega pihikule, millest sai uus lastepesu ese ning millele järgnes tajepihik. Aluspüksid kujutasid endast vaid kahte eraldi säärejupp. Sääred olid väga laiad. Neid hoidis koos värvel vöökohal, kaunistusteks oli palju pitse ja paelu. Pesu oli kallis. Teenijarahvas kandis flanellist pesu, kuna pesu oli kallis. Loodi ka eraldi sportimiseks mõeldud pesu, kuid see ei leidnud poolehoidu. Aluspüksid nööbiti või nööriti paelaga
külluslikust visuaalsusest hoolimata palju ühist 18. saj. stiiliga. Selle ajastu mood oli ülinaiselik, siluett oli lopsakas, ideaaliks küps naine. 1900 aastate alguses oli S-figuur populaarsuse tipul, 1908 tutvustas Poiret aga uut ampiirmoodi ning tasapisi saadeti figuuri moonutav korsett viimsele teekonnale. Sel ajal pandi isegi lapsed korsettidesse, sest see pidi tulema neile kasuks. Need tervisekorsetid olid eelkäijaks vabama joonega pihikule, millest sai uus lastealuspesu ese ning millele järgnes taljepihik. Poret sõnade järgi nägi korsetiga naine välja nagu koormavedaja. Poiret 1904.aastal juba oma nime all loodud rõivasiluett oli lihtne ja sirge. Kuna korsett oleks kõik ära rikkunud , valis Poiret rinnahoidja. Kleidi seelikuosa lühendas ta pärast põhjalikku kaalumist pahkkluuni . 1911. aasta moeuudiseks oli puusa kohal kottis, põlvest pahkluuni aga väga kitsas seelik ning põlvpüksid ehk külotid, mis
annaabi.ee 
