Lavastus pani mind mõtlema sellele, et iga hetk võib midagi ootamatut juhtuda ja kunagi ei tea, millal leiab aset mõni õnnetus, mis võib muuta kogu järgnevat elu. Laval toimuv ajas naerma, pani kaasa tundma, võib-olla ka mõtlema, miks vahel ei suuda elus juhtuvat hinge võtta. Vahest juhtuvad sündmused, mis pole mõeldud tõsiselt võtmiseks, vaid on hoopiski muul eesmärgil toimunud. Lavastuse kolmandas loos tuli vaimulik Gianni külla väikekaupmehele Pietrole, kes tutvustas ärimehele oma mära, keda saab naiseks muuta ja vastupidi. Selle peale soovis Pietro naine Gemmata teha oma mehe elu lihtsamaks ja olla samuti vahepeal väljaspool kodu abivalmis mära ja kodus majapidamisega tegelev naine, sest nende endi eesel olevat kasutu. Abivalmina soovis vaimulikuhärra aidata ja muuta Gemmata märaks, kuid selleks oli tal “saba taha panemise” plaan, mis nägi välja koomiliselt erootiline.
Pikemat aega ei näidanud nad teineteisele oma tundeid, aga ühel päeval maalt kodu poole kõndides, kui rahet sadama hakkas, pidid nad minema onni varju ja seal oli vaid üks terve nurk, seega pidid nad lähestikku olema. Seal said nad ka oma tunnetest rääkida ja kogesid armastust ja selle vilju veel hiljemgi, salaja. Naine jäi rasedaks ja üritas seda varjata. Sünnitusega jäi ta Amerigole vahele ja see ähvardas, et naine tõtt räägiks. Naine pidi Pietrole antud lubadust murdma ja rääkiski kõik ära. Pietro viidi nuudihoopide all võlla juurde, ent külalistemajast mööda minnes, tundis selle isa, kes oli tähtis tegelane, oma poja sünnimärgi järgi ära ja poiss pääses võllast. Ta pidi abielluma Violantega, mida nad mõlemad hea meelega tegid. Nende ühine poeg jäi neile. 8. novell Nastagio della Onesti armastab üht neidu Travernarode perekonnast, kelle nimel on ta nõus ära
annaabi.ee 
