nõiaprotsessid viidi läbi just ortodoksete luterlaste poolt). · Pietism: 11) valitsevaks luterlikuks usuvooluks kuni 18.sajandi viimaste aastakümneteni. 12) taotles usu sügavamat sisemist tunnetamist. 13) üritas usku seletada ja arusaadavaks muuta, mitte usudogmasid pähe taguda. 14) pani rõhku usulise kirjanduse levitamisele (N: piibel tõlgiti eesti keeled pietistist kirikuõpetaja Anton Thor Helle poolt 1739). · Vennastekogude (e. hernhuutlaste) liikumine: 15) algselt tegutses pietistidest kirikuõpetajate toetusel, hiljem kaugenes neist. 16) propageeris usuvagadust, alandlikkust ja kõlblust. 17) pani rõhku võrdsusele ja vendlusele (N: lugejate valimine kogudusele, vara kollektiivne kasutamine). 18) loobusid kirikus käimisest ja ehitasid endale ise palvemajad.
Keskvõimu vahetudes kadus Balti provintsides pietismi keelu nõue. Vene keskvõim ja Balti rüütelkonnad ei olnud selle vastu. Põhjasõja järel tulid Baltimaadesse pietistidest pastorid, konsistooriumide toel hakati mõjutama mõisnikkonda, et pandaks ametisse pietistlike pastoreid. Balti provintsides oli tegemist Halle pietismiga (Halle ülikool). Pietism muutus Eesti alal valitsevaks usuvooluks. Laiemalt tähendas see seda, et oli suur vahe ortodoksest luterlasest ja pietistist pastori vahel. Pietist oli kohusetundlik ning võttis koguduse teenimist väga tähtsalt. Kohusetunne tähendas, et toimus suur tegutsemine kõikides kirikuelu valdkondades. Kirikuhoonete taastamine, koolide taastamine, eestikeelse kirikukirjanduse väljaandmine. Vennastekoguduste liikumine Hernhuutlus (Herrnhut’i kohanime järgi) Algselt pärines Tšehhi aladelt, sealt pidid aga nad põgenema Saksamaale, kus leidsid endile toetajaid, põimusid uute ideedega
annaabi.ee 
