ma ei eksi, olete teie ainus, kes vabariigi algusest peale on siin koolis töötanud- võiksite võtta enda peale inspektori ülesanded." (K. Ristikivi. Tallinn: Eesti raamat, 1985 lk 265 ). See oli väga suur tunnustus mida üks õpetaja võis saada, Juulius oli sügavalt liigutatud ja õnnelik. Õpilaste autoriteet tema vastu tõusis. ,,Nad olid taltsamad juba selgi põhjusel, et ta oli ühtlasi ka nende klassijuhataja. Ta oli suutnud neisse esimestel päevadel kenakesti pieteeti istutada oma kõrge aatelise jutuga, mille tagajärjel iga poiss pidi meisterdama oma päevakava ja hakkama süstemaatiliselt ja lakooniliselt elama. Ja igatahes ei teinud nad mürglit, kui klass pimedaks tehti ja hakati Pompeji varemeid näitama. (K. Ristikivi. Tallinn: Eesti raamat, 1985 lk 267-268 ). Peale kõiki raskeid aastaid austati teda rohkem kui iial varem. Ja Juulius Kilimit oli õnnelik. ,,Kas ta oli auahne? Jah, kui nii, siis ta oli. Kuid ta ei lugenud seda ise eriti
ja õpetuse. Seda Aristoteleselt pärit teadmist on kõik ajastud aktsepteerinud. Aukartus ja aated Laps ei saa kasvada inimeseks, kui tal ei ole pieteeditunnet, kui ta ei pea midagi ega kedagi kõrgemaks kui tema ise. Peeter Põld (1993) õpetab: Pieteedita ei ole ühiskonda: ta on üks sügavamatest kasvatuse ja kultuuri alustest. Kus tema puudub, tekivad vastandid - jultumus, häbematus, täielik vastuvõtmatus kõlbelistele mõjutustele. Pieteeti äratada suudab ainult see, kes seda ise tunneb. Kes ei pea mingit asja kõrgeks, kellele ei ole miski püha, kes teeb kõik pilke- ja oma vaimuteravuse katseobjektiks, see ei kasvata lugupidamist, see kaotab selle ka ise. Peeter Põllu arvates tuleks lapsi teadlikult juhtida ideaalide ja aadete juurde. Rahvad elavad aadetest. Kahtlemata vajavad kõik süüa ja kehakatet. Kahtlemata peavad kõik elu alalhoiuks tööd tegema
annaabi.ee 
