Vaakumi ülempiiriks on õhurõhk. Rõhku on hüdraulikas sageli otstarbekas väljendada vedelikusamba kõrgusega . 1.8 Ülerõhu ja vaakumi mõõtmine Rõhku ( nii ülerõhku kui vaakumit) mõõdetakse vedelikusamba kõrguse või rõhu põhjustatud deformatsiooni kaudu. Esimest moodust kasutatakse vedelikmanomeetrites (piesomeetris, elavhõbedamanomeetris või vaakummeetris), teist vedrumanomeetrites või vaakummeetrites. Piesomeeter on pealt lahtine läbipaistev püsttoru, mille alumine ots ühendatakse toru või mahutiga, milles soovitakse mõõta. Vedelikusamba kõrguse kaudu piesomeetris saab vedeliku tihedust teades arvutada rõhu: ja . Piesomeetrile võib seada vastavusse ka skaala, mille jaotised on rõhuühikuis. Et välistada kapillaartõusu mõju, peaks piesomeetri läbimõõt olema vähemalt 12mm. Piesomeeter sobib väikeste rõhkude mõõtmiseks
vahetult mõõdetakse), ning sellised, millel on konstantne rõhkude vahe ning muutub voolu ristlõikepindala. Mõõteriistad, milles mõõtmine toimub rõhkude vahe muutumisest: Pitot ja Pitot-Prandlti toru. Nendes seadmetes mõõdetakse kiirussurvet toru teljel asuvas ristlõikepunktis. See leitakse dünaamilise ja staatilise toru nivoode vahe kaudu. Pitot toru korral sirges torus, mis on põhimõtteliselt piesomeeter, tõuseb vesi survetasandini, kõvera otsaga torus aga sellest teatud kõrguse võrra üle: 2 h= (3.44) 2g Nähtust saab seletada sellega, et kõvera toru suudmes muutub liikuva vedeliku kineetiline energia potentsiaalseks. Kõrguste vahest saab aga avaldada fluidumi kiirust: = 2 g h (3.45).
annaabi.ee 
