20. sajandi arhitektuur 20. saj. alguses (pärast I maailmasõda) arhitektid loobusid ajaloolistest stiilidest ja ornamentaalsetest kaunistutest Uus funktsionalistlik arhitektuur tuli välja lihtsate geomeetriliste vormide ja tasaste pindadega. Uuenduste seas rakendati konsoolidele toetuvaid betoonelemente ja klaasist seinu (nt. Pariisi Louvre püramiidid). Pikkamööda mõjutab modernistlik arhitektuur ka Ameerikas ehitatavaid kõrghooneid Betoon pakkus arhitektuurile uusi ahvatlevaid skulptuurseid võimalusi (nt. Sydney Ooperimaja ja Guggenheimi Muuseum Bilbaos) Muutuste juured peituvad 19. sajandis, mil esialgu insenerirajatiste (tehased, sillad, näitusepaviljonid) puhul võeti kasutusele uued ehitusmaterjalid: malm, teras ja raudbetoon, mis võimaldasid ehitada senisest hoopis mitmekesisemaid ja suuremaid hooneid. Tõeliseks arhitektuuriks aga neid esialgu ei peetud. Esimeseks laialt tuntud ehitiseks sai 18...
20.sajandi alguses (pärast esimese maailmasõda) arhitektid loobusdi ajaloolistes stiilides ornamentaalsetest kaunistutest. 20. sajandi arhitektuuris kehtivad täiesti uued põhimõtted, ehitusviisid ja uudsed ehitusmaterjalid. Moodsa arhitektuuri üksikuid eelkäijaid leiame siiski juba 19. sajandist. Need kuuluvad aga inseneriheitusse, mida tollal üldse ehitusekunstiks ei peetud: raudteejaamad, näitusepaviljonid, tööstushooned, terassillad jne. Nagu skelett hoidis neid kõiki ülal osadest kokkupandud metallsõrestik. Viimase kasutamine võimaldas luua mitmekesisemaid ja suuremaid hooneid ning avaramaid ja suuremaid hooneid ning avaramaid siseruume. Näiteks 1851. aasta Londoni maailmanäituse paviljoniks ehitatud Kristallpalee koosnes peaaegu ainult klaasist ja rauast ning mahutas endasse ka suured pargipuud, mis kasvasid ehituseks planeeritud kohal. Üllatusi pakkus ka 1889. aasta Pariisi maailmanäitus: üle 300 meetri kõrge Eiffeli torn, mis k...
annaabi.ee 
