Murdmaasuusatamine on talispordialadest kõige vanem, sest suuski on kasutanud liikumiseks juba eelajaloo aegadest saadik. See on väga populaarne sport paljudes riikides ning on Eestis talispordialadest kõige eelistatum. Esimesed murdmaasuusatamise võistlused peeti 18. sajandi teisel poolel ning on kuulunud taliolümpiamängude kavva juba alates 1924. aastast. Murdmaasuusatamine koosneb paljudest erinevatest sõidu-, tõusu-, laskumis-, pöörde- ja pidurdusviisidest. Seega on tehnika õppimine suusatamises küllaltki pikk protsess. Distantsid varieeruvad ühest kuni viiekümne kilomeetrini. On kaks erinevat stiili, nii eraldi distantsidel kui ka ühel distantsil kombineerituna. Murdmaasuusatamine jaguneb kaheks põhiliseks tehnikaks klassikaline ja vaba- ehk uisutehnika. Mõlema tehnika jaoks on olemas ka spetsiaalne varustus. Murdmaasuuska eristab mäesuusast suusa paine ehk suusa jäikus. Paine optimeerib inimese kaalu mõju lumele
ankruahelasse lülitada suur takistus. Mehhanismide pidurdamiseks, mille takistusmoment koosneb hõõrdejõududest, saadakse vastulülituspidurdus ankrupinge polaarsuse muutumisega, kusjuures ergutuse polaarsus jäetakse endiseks. Kineetilise energia arvel jätkab mootor pöörlemist endises suunas, kuigi elektromagnetiline moment on vastupidine pöörlemissuunale. Vastulülituspidurdus on teistest pidurdusviisidest kõige ebaökonoomsem. Mootor tarbib energiat võrgust ka pidurduse ajal. Selline pidurdusviis on aga efektiivne mis tahes nurkkiirusel ja võimaldab ajamit täielikult peatada. Vastulülituspidurdust rakendatakse väikese kiirusega koormuse langetamisel ja ajami reverseerimisel. 3) Dünaamiline pidurdus. Dünaamilisel pidurdamisel lahutatakse mootori ankur võrgust ja ühendatakse takistiga.
annaabi.ee 
