Riik juhib ja suunab inimest selles suunas, nagu on riigile kasulik. Olgu siis tegi millise riigikorraga tahes, mõnedel tuleb see lihtsalt ka ilma suurema verevalamiseta välja. Alati on suur trügimine, et kes saab troonile, olgu see siis kas või poris. Inimene, kes kulutab kogu oma energia teiste valitsemise peale ei saa areneda. Sellest inimesest ei saa ei äravalitut ega üliinimest. Vastupidi on riik koos kõige sellega seonduvaga üks inimese arengu suurimaid pidurdajaid. Demokraatia kohta öeldakse, et see oleks täiuslik, kui iga ühiskonna liiga oleks võimeline olema ka ise valitseja. Kui inimene loobuks riigist ja tõesti iga kogukonna liige täidaks vabast tahtest oma kohust ja vajaduse korral aitaks ka kaaslast, vaid siis oleks võimalik areng millegi kõrgema poole. See tähendaks aga inimloomuse vastuollu minemist, sest siis peaksid kõik inimesed olema töökad ja heade kavatsustega, mis aga tegelikkuses äärmiselt raskesti teostatav
1929. aastal halvas majanduskriis nii Ameerika kui ka Euroopa majandused ning kõik riigid olid väga nõrgad. Saksa kommunistliku parteiga üheaegselt tekkis ja Saksa Töölispartei, mis 1920. aastal sai nimetuse Natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei. Rahutusi ning ebakindlust oskas targalt ära kasutada selle partei esimees Adolf Hitler. Pruuni värvi särkide kandmine kommunistide punaste vastu tõi neile nimetuse pruunsärklased või pruun katk. Pruunsärklastes nähti kommunistide pidurdajaid ning seetõttu oli neil palju poolehoidjaid. Hitler võitis valimised, ning pärast Saksamaa riigipea surma tõusis ta ka presidendiks. Saksamaa diktaator pidas oma eesmärgiks rassilise puhtuse tagamist. Keelustati abiellumine juutidega, üritati hoida kurjategijas ning vaimuhaiged lapsi saamast. Enamuses uutes demokraatlikes riikides mindi samuti pärast majanduskriisi üle diktatuurile. Soome ja Tsehhoslovakkia järgisid aga Suurbritannia ja Prantsusmaa eeskuju, jäädes demokraatlikeks
annaabi.ee 
