Søren Kierkegaard õpetus olemise tasanditest. Ta tahab, et inimene muutuks. Ta ei taha luua oma õpetust, koolkonnast rääkimata. Täähtis ei ole esitada võimalikult tõepärast teooriat vaid tähtis on tuua, muuta ja sundida iga inimese eksistents tema enda ette. Esteetiline olemine-inimest suunavad tema aistingud, impulsid, tunded, tema meeleolud. See toimub alati olevikus ilma mingi jätkuvuse või pidevuseta. Esteetilise olemuse võtmeks on tasakaal, eetilise olemise põhiraskus on jätkuvuses, üldisuses, oühimõttes. Religioossne- usk varemkäsitletud järsult radikaalsubjektivistlikus tähenduses; usk ilma objektiivse aluseta, usk ilma mõistlike põhjusteta. See tõukab inimese üksindusse, paljastab tema sügava sisemise subjektiivsuse.Moraal on olemas valmis kujul, kohustused, rollid, sotsiaalsed perspektiivid; inimene valib enda suhtes selle kogumiga, kuid ka see tõugatakse eemale
AKADEEMIKUD. Pärast Platonit oli skolarhiks Speusippos ( 409-339 eKr). Xenokrates Chalkedonist ( 395-314 eKr.). Jaotas filosoofia kolme ossa: dialektikaks (ka loogika ja tunnetusteooria), füüsikaks (natuurfilosoofiaks) ja eetikaks. Vastupidi Aristotelesele väitis Xenokrates, et õnnelikkuseks on paljast teoreetilisest tarkusest vähe, seda on vaja täiendada praktilise tarkusega. Herakleides Pontikosest (390-310): Nii ka keha, mis näib pidevana, koosneb tegelikult pidevuseta elementidest. Aatomid on liitunud kosmoseks jumaliku mõistuse mõjul. Hinged koosnevat heledast eetrilisest ainest ja enne kui asusid maistesse kehadesse, olelesid nad Linnuteel. Eudoxos Knidosest (akmee . 367 eKr.). Uuendab Anaxagorase õpetuse homöomeeriaist. Ülim hüve on nauding. Kõik olendid väldivad kannatust ja taotlevad naudingut. Hiljem kaldus Akadeemia skeptitsismi. SKEPTITSISM Pyrrhon Elisest (360-270eKr). Skeptik ei usu, et üldse mingi kindel tulemus on võimalik, ta
annaabi.ee 
