ning inimeste või esemete kukkumise oht, tuleb märgistada kas vahelduvate kollaste ja mustade või vahelduvate punaste ja valgete triipudega. 2. Märgistuse ulatus peab olema vastavuses märgistatava takistuse või ohuala suurusega. 3. Kollased ja mustad või punased ja valged triibud peavad olema ligikaudu 45° nurga all ning võrdse laiusega. 4. Märgistuse näide: Liikumistee märgistamine 1. Sõidukite liikumisteed ruumides peavad olema märgistatud selgelt nähtavate pidevjoontega, kui see on vajalik töötajate ohutuse tagamiseks. Eelistatud on valged või kollased jooned, arvestades vajaliku kontrastsuse saavutamiseks põranda värvust. 2. Jooned peavad paiknema nii, et oleks tagatud vajalik ohutu vahemaa transpordivahendite ning liikumistee ääres asetsevate objektide ja töötajate vahel. 3. Ettevõtte territooriumil paiknevad alalised liikumisteed peavad tõkkepuude või kõnniteede puudumisel olema märgistatud vastavalt lõigetes 1 ja 2 nõutule.
Reljeefi kujutatakse topograafilistel kaartidel suletud kõverjoontega, mis ühendavad kõrgussüsteemi aluseks olevast nullnivoost ehk merepinnast ühesugusel kõrgusel olevaid maastikupunkte. Neid jooni nimetatakse horisontaalideks, aga ka samakõrgusjoonteks. HORISONTAALIDE LIIGID Horisontaale, mis vastavad reljeefi põhilisele lõikevahele, nimetatakse põhihorisontaalideks. Need joonestatakse kaardile peente pruunide pidevjoontega. Arvestuse lihtsustamiseks tehakse iga viies joon jämedamalt. Lisavormide (tipud, lohud) kujutamiseks, mis ei väljendu täpselt põhihorisontaalidega, kasutatakse poolhorisontaale ja veerandhorisontaale. 1. Poolhorisontaalid asuvad lõikevahe poole peal ja joonestatakse pikkade kriipsjoontega. 2. Veerandhorisontaalid asuvad lõikevahe veerandis ja joonestatakse lühikese kriipsjoonega. Pool ja veerandhorisontaale nimetatakse ka täiend ja abihorisontaalideks.
annaabi.ee 
