tähelepanu ning naelutas kuulajad paigale. 1772. aastal püüdis Gluck ooerireformi läbi viia ka Pariisis, kuid kohtas tugevat vastuseisu. Glucki reformid olid tihti vastuolulised. Pärast kolimist Pariisi aastal 1773 ning mitmete tööde produtseerimist kerkisid esile kaks kriitikude kogukonda. Ühed kiitsid Gluck'i uut stiili, teised kritiseerisid karmilt ning toetasid pigem traditsioonilisemaid töid nagu Niccoló Piccinni looming. Heliloojad ise ei sekkunud poleemikasse, kuid kui Piccinnil paluti teha libreto, mille kallal Gluck ise töötas, siis hävitas viimane kõik töö. Gluck oli ooperireformija, kelle idee oli seada lavamuusika draama teenistusse. Tekst ja tegelaste hinges toimuv peab kajastuma lavalises tegevuses ja muusikas. Selleks Gluck: · Lõi ulatuslikke muusikalisi stseene · Ühendas retsitatiivi ja aaria dramaatiliseks kõnelauluks
lavastajana. Ta on õpetanud näitlemist, muusikalikunsti ning lavastamist ligikaudu kahekümnes riigis. Ta on kirjutanud ka mitmeid näidendeid ja muusikale. Kunstnik: Ellen Cairns Lähemalt: Ellen Cairns on lõpetanud Glasgow Kunstiakadeemia (Glasgow School of Art) ja Slade'i Kaunite Kunstide Akadeemia Londonis. Alates 1989. aastast on ta vabakutseline kunstnik. Osades: Nemorino, kohalik töömees: Cataldo Caputo Lähemalt: Cataldo Caputo õppis laulmist Niccolo Piccinni nimelises Bari Riiklikus konservatooriumis ja muusikateadust Lecce Ülikoolis. Cataldo Caputo on võitnud mitmeid rahvusvahelisi konkursse, olulisemad neist on Ferruccio Tagliavini nimeline võistlus Deutschlansbergis (2003, Austria) ja Tito Schipa nimeline lauluvõistlus Lecces (2009). Adina, poeomanik: Kadri Kipper Lähemalt: Kadri Kipper lõpetas Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia magistrantuuri cum laude 2012. aastal. Aastail 20102012 oli ta Rahvusooper Estonia Ooperiakadeemia liige ja
korra ohtliku pahupidisuse, siis Haydni versioonis etendatakse lugu positiivses valguses. Kõige silmapaistvamalt väljendub see uues finaalis, mis toetab otsekui Ameerika revolutsiooni peamisi ideid: võrdsus, vabadus ja püüdlus jõukuse ja õnne poole. Peale selle peegeldub Haydni partituuris suund tonaalse tõsiduse kadumise poole. 18. sajandi lõpus aset leidnud klassikalise kuu-utoopia taassünni ajel loodud teostes võib tihti märgata otseseid viiteid Ameerikale, näiteks Piccinni ooperis Il regno della luna (Kuu valitseja), samuti ulmekirjanduses ning populaarteaduses. Koos Euroopasse jõudnud uudistega Ameerika revolutsioonist muutus tol ajal Itaalias, Saksamaal ja Austrias loodud koomilistes ooperites moeasjaks kujutada elu Ameerikas. Just nende kirjanduslike ja ooperimaailma trendide toel võib Haydni ooperit vaadelda Ameerika revolutsiooni metafoorina, mis viitab keskklassi lootusele uue poliitilise korra tekkimiseks. Londoni periood
järgmine periood. 1720-1740 ei teinud ta siiski veel selliseid julgeid uuendusi kui Händel.) Giovanni Battista Pergolesi (ühtlasi pani aluse koomilisele ooperile, intermezzo ,,Teenija-käskijanna") III periood 1740-1770 eelklassitsistlik e. Metastasio-ooper Jasse, Johann Christian Bach (nn. Milano või Londoni Bach), Christoph Willibald Gluck. Vormid muutuvad paindlikumaks; Hasse taipas nagu Händelgi, et da-capo-aaria võib hakata takistama draama arengut. IV periood 1770-1800 Piccinni Haydn Salieri Mozart Paisiello Gluck (1779 viimane ooper) Cimarosa Juba 18. sajandi keskpaigas võis opera seria's märgata itaalia ja prantsuse ooperi lähenemist: opera seria's hakatakse kasutama rohkem koore ja accompagnato-retsitatiivi (Händelil muutus accompagnato-retsitatiiv oluliseks juba 1720. aastatel, näit. "Julius Caesar").
annaabi.ee 
